Rahvulisku liikumise allakäik Hurda lahkumise, Jannseni halvatuse ja Jakobsoni surma järel nihkusid esile seni nende varju jäänud tegelased nagu Hugo Treffner, Ado Grenzstein, Karl August Hermann, Mihkel Veske, Johann Köler jt. Jakob Kõrv- auahne ajakirjanik ja pealekaebaja, kuangi tuline Jakobsoni pooldaja. Temast sai peagi venestust teenina intrigaani musternäide. Lühikese aja jooksul Eestit tabanud venestusreformid lõid senised arengud ja lootused segamini. Aleksandrikooli saatus oli selle kõige kujukamaks näiteks, kuid ka tegutsema jäänud organisatsioonides , nagu Eesti Kirjameeste Selts, muutus õhkkond põhjalikult. Senisest veelgi enam koosolekute aega tuli pühendada oma igavese truuduse kinnitusele, ,,keisrilaulu" (st
-ö. Brežnevit ennast, kes nii jäigal iseseisvus 1970. aastate alguseks. positsioonil ei olnud, võib Ustinoviga Tegemist oli küll leebete maneeride ja võrreldes pidada mõõdukaks sõbraliku olemisega inimesega, kes neostalinistiks. Võimuladviku aga ei osutunud kaugeltki liht- jagunemine eri suundadesse polnud sameelseks, vaid, vastupidi, omas kummatigi selgepiiriline ja avaldus intrigaani- annet, mille tagajärjel ta mõnigi kord väliselt ebaloogiliselt. võimu järk-järgult enda kätte Näiteks oli 1978. aastal NLKP koondas ja ohtlikud võimupre- Keskkomitee sekretäriks ja 1980. tendendid neutraliseeris. aastal Poliitbüroo liikmeks saanud Nii nagu 1956. aasta Ungari Mihhail Gorbatšovi lähimaks liitlaseks mässu järel, nii tekkis ka pärast
Mis puudutab kauplemist ja ümberkauplemist eri ministeeriumide juhtide määramise ümber, siis siin me omasime juba lääne demokraatia puhtaimaid tavasid. Vastavalt sellele olid ka tulemused. Üksikute isikute vahetus toimus üha kiiremini ja kiiremini. Lõppude lõpuks muutus see puhtalt spordiks. Samal määral alanes nende kiiresti vahetuvate "riigitegelaste" mastaap; lõppude lõpuks jäi pinnale vaid parlamendi-intrigaani tüüp, kelle kogu riiklik tarkus oli mõõdetav vaid tema oskusega kokku kleepida üht või teist koalitsiooni, s.o. väiklase poliitilise kauplemise oskusega, mis nüüd vaid üksinda võis olla aluseks nende, lubatagu öelda, rahvaesindajate tööle. Seetõttu andis just nimelt Viini kool selles osas kõige paremaid näitlikke õppetunde. Mis mind mitte vähem ei huvitanud, oli nende rahvaesindajate võimete ja teadmiste kõrvutamine ülesannetega, mis nende ees seisid