Ramon Maria del Valle-Inclan- päritolult galleeg, sündinud Santiago de Compostelas. Õppis õigusteadust. Oli mässueelne ja anarhistlik. Oma loomingus oli kriitiline. Üks kolmest kuulsaimast romaanikirjanikust sel ajal. Vastavalt aastaaegadele sonetid, neid läbib selline donjuanilik tegelane Marques de Bradomin. ,,Sonata de otono"-1902. Iga raamat annab erineva armastusloo. Väga kõrgetasemeline hispaania proosa. Tema looming põimib sotsiaalset intiimsega, igasuguseid teemasid tuleb sisse. Süveneb groteski võte. Kahtlemata on ta üks suurimaid groteskikirjanike Hispaania ajaloos. ,,Tirano Banderas"- 1926. Ladina- Ameerika teema, täpsemalt pole määratletud, mis maal tegevus toimus. Paneb aluse türanniteemalisele romaanile Hispaania kirjanduses. Tal on ka katse Hispaaniat mõtestada ja kujutada selle voorusi. Algul on tsükkel näidendeid ,,Barbaarsed komöödiad" Tragikoomiline grotesk. 23.11.10
kirjutab näidendeid. Esmapilgul tundub kõige olulisem pilt olevat see, et Kõiv seob ühelt poolt kõnekeelsust ja teisalt filosoofilist kõnepruuki. Kõiv ise on rõhutanut seda, et kohad on tema jaoks tähtsad. See kohaprimaarsus avaldub mitmel moel, koht tingib tihti tegelase käitumise ja keelepruugi. Ruum modelleerib inimsuhteid. Mingitel aegadel on tema jaoks tekkinud sihilik vastandumine psühholoogilisusega. Reaalsusega kokkupuude on alati olemas. Üldine on kuidagi isikliku ja intiimsega pidevas ühenduses. Ühelt poolt võib öelda, et tuuakse mängi isiklikke paineid, kuid samas ka tekstuaalset kergendust. Mingis mõttes püsivad Kõivi tekstid paremini maa peal kui nt Baturini tekstid. Kõivul võrreldes Baturiniga tuleb kerget huumorit teostesse sisse. Mingil moel see suuri pingeid ja hirmeid ja tekstuaalset raskust leevendab. Laias laastus võiks öelda, et on kolme sorti tekste. Nad põimuvad ja neist jääb alati ka midagi üle
See on V teene. Selles teoses fanaatikuteks osutuvad kristlased. See on sootuks huvitav. Seda humanistlikku hoiakut kannab hoopis muslem. Teos dünaamiline, poleemiline, ajaloolise ja etnograafilise tõepära poole püüdlemine. Paar järgmist sajandit on olnud etnograafilise ja ajaloolise tõepära poole püüdlemine. Voltaire on teerajaja sellesmõttes. Kuni 20 sajandi viimase veerandini seda peetakse teose üheks oluliseks jooneks. Ta stiil on ka dünaamiline, pateeriline vaheldub intiimsega, ilmnevad teatavad sentimentalismi tunnused. Humanistlik hoiak peategelase Zaire suhtes ja tunda on Shakespeare'i eeskuju. Voltaire võrdleb kahte moraali ja kaht usku, aga lõplikku otsust ei langeta. Lisaks eksootilised teemad, mis on seotud loodusliku inimese teemaga: näiteks 1736 a draama Alzire.Selles kõneleb peruu indiaanlastest ja pärismaalastest. Indiaanlane on nagu sissetungiv kristlane. Voltaire kasutab fanatismi siiski ja demagoogiasuhteid. Fanatism on termin, mille Voltaire
annaabi.ee 
