võimalikud kroonilist kõhulahtisust ning peensoole hattude atroofiat põhjustada võivad haigused. Kuigi tsöliaakia on küll kõige sagedasem hattude atroofia põhjus, võivad peensoole hatud kahjustuda ka infektsioosse gastroenteriidi (nt rotaviiruse), eosinofiilse gastroenteriidi, bakteriaalse ülekasvu, lamblioosi, isheemilise enteriidi, autoimmuunse enteropaatia, tuberkuloosi, Crohni tõve, troopilise spruu, Whipple’i tõve, Zollingeri-Ellisoni sündroomi, intestinaalse lümfoomi ja ka erinevate immuunpuudulikkuse vormide korral. 8 Tsöliaakia nahavorm Herpetiformsetdermatiiti nimetatakse alates 1991. aastast tsöliaakia nahavormiks. Selle puhul esineb äärmiselt sügeleval nahal bulloosne lööve, mis lokaliseerub sümmeetriliselt rühmadena jäsemete sirutuspindadele, tuharatele, põlvedele, kehatüvele ja peanahale ning seda iseloomustab IgA graanulite ladestumine dermaal-epidermaal-liidusesse.
Polaarsete ja elektriliselt laetud substantside transport läbi lipiidmembraanide on aga väga aeglane. Tuleb oletada pooride või kanalite olemasolu membraanides. Enterotsüütide pinna negatiivne laeng on oluline laetud osakeste passiivseks transpordiks. Na+ on peamiselt vastutav potentsiaali- ja osmootse gradiendi tekke eest, osaleb teiste substantside sidestatud transpordil. Na+-sümporti kasutavad D-heksoosid, L-aminohapped, vesilahustuvad vitamiinid, niudesooles ka sapphapped. Sõltuvalt intestinaalse epiteeli lokalisatsioonist, kulgeb kuni 90% ainete transportdist paratsellulaarselt. Substantside võimet läbida epiteeli paratsellulaarse tee kaudu osmootse, hüdrostaatilise, keemilise või elektrilise 19 gradiendi tõttu nimetatakse passiivseks permeaabluseks. Tiheühendused on vabalt läbitavad kuni 0,8 nm läbimõõduga substantsidele. Proksimaalselt distaalsele tiheühenduste pooride või kanalite läbimõõt väheneb, epiteeli
kõhuvalu, düskomforti, iiveldust/oksendamist. Ägenemiste korral kaasneb kerge palavik. Lisaks põhjustab seda apendiksi obstruktsioon (nt kasvajast). Raske eristada ägedast, tihti avaldubki ägedana. Raviks apendektoomia. 28. Iileus. Klassifikatsioon. Diagnostika. Soolesulgus ehk iileus on soole läbimatuse seisund. Iileuse üldine patogenees: soolesulguse teke (sõltub etioloogiast) soole laienemine vedeliku liikumine intestinaalse 3. ruumi hüpovoleemia, suurenenud sooleseina pinge soole perfusiooni langus mikroobide ülekasv ja translokatsioon sepsis. Soolesulguse eri vorme saab klassifitseerida oma etioloogia, kulu, lokalisatsiooni ja sulguse astme järgi: Etioloogia: obstruktiivne (ehk mehhaaniline: intraluminaalne, ekstraluminaalne, intramuraalne), strangulatsioon või paralüütiline (ehk dünaamiline) Kulg: äge või krooniline
annaabi.ee 
