Hea jooksutehnika omandamiseks ei tohiks alustada treenimist võistluskiirusel, vaid alustada tuleks pisut pikematest ja rahulikematest intervallidest ning seejärel kaasata kiiremaid ja lühemaid intervalle. Nii harjub õpilane tasapisi kiirjooksu liigutusega ja õpib oma keha jooksul tunnetama. Treeningute sekka tuleks aeg-ajalt lülitada jooksutehnika harjutusi ka "väsinud" lihasele, et väsimuse tekkides sooritus ei laguneks. Seda on hea teha pärast väsitavat intervalltreeningut. Jooksu tuleks harjutada ka muutuvates tingimustes. Selleks sobib ideaalselt jooks mägisel murdmaal või raskendatud tingimustes näiteks liivas-, samblal- või lumes. Järk-järgult keskkonna muutusega harjudes tagatakse liigutusvilumuse stabiilsus ning variatiivsus, mis on eriti oluline konkurentidega võistlustingimustes. Autonoomne staadium Viimases staadiumis on sportlasel liigutused salvestunud lihasmällu ja ta ei pea
- maksimaalne (maksimaalne kiirus või võimsus, kestus mitte üle 15 sek). Kui esimese kahe intensiivsuse tsooni puhul on ülekaalus kestusmeetod, siis kolm järgmist toetuvad enam vahelduvmeetoditele (intervall- ja kordusmeetod, fartlek). Keskmised pulsi Üleminekul kestusmeetodilt intensiivsematele lõigutreeningutele kasutatakse ja vere laktaadi ekstensiivset intervalltreeningut, mille ajal südame löögisagedus on 170±10 kontsentratsiooni lööki/min. andmed on Ka vastupidavustreeningu läbiviimisel on otstarbekas lähtuda nn rusikareeglitest, suundaandvad kuid arvestada seejuures, et keskmised pulsi ja vere laktaadi kontsentratsiooni ja nõuavad andmed on suundaandvad ja nõuavad individualiseerimist, lähtudes sportlase individualiseerimist,
kg-1. Nagu juba mainitud, vastab maksimaalne hapniku tarbimine treeningumahule, eriti sõutud kilomeetrite hulgale. Kui 15 - 16aastastel on 66 maksimaalseks aastaseks treeningumahuks, mil maksimaalne hapniku tarbimine veel suureneb, 2500 km, siis 17 – 18 aastastel on selleks näitajaks 3500 km. Lisaks madala intensiivsusega pikkadele lõikudele kasutatakse sõudjate aeroobse energiatootmismehhanismi parandamiseks ka intervalltreeningut. Kui madala intensiivsusega pikaajaline treening arendab peamiselt hapniku kasutamist (eemärgiks lihakiudude kapillaarivõrgustiku tiheduse, ensüümide aktiivsuse ja mitokondrite arvu suurenemine), siis intervalltreening arendab peamiselt hapniku transporti (eesmärgiks südame löögimahu suurendamine). Siin tuleks aga lühidalt kirjeldada Taani ja Norra eliitsõudjate üheaegset uuringut, kes valmistusid maailmameistrivõistlusteks
annaabi.ee 
