• iga f (t1, t2, …, tn), kus f on n-kohaline funktsionaalsümbol ja t1, t2, …, tn on termid, on term. Indiviiditerm on ühine termin indiviidikonstantide ja indiviidimuutujate kohta. D8.6.2. Signatuur on konkreetselt käsiteldava predikaatarvutuse juhtumi kõikide sümbolite loetelu, millesse kuuluvad kõik indiviidikonstandid, funktsionaalsümbolid ja predikaadisümbolid. D8.6.3. (Signatuuri) interpretatsioon koosneb põhihulgast ehk interpretatsiooni kandjast ja interpreteerivast kujutusest, mis kujutab: • iga indiviidikonstandi mingiks baashulga (põhihulga) elemendiks; • iga n-kohalise predikaadisümboli n-kohaliseks predikaadiks baashulgal, mis igale indiviidide järjestatud ennikule seab vastavusse ühe kindla tõeväärtuse hulgast {1, 0}; • iga n-kohalise funktsionaalsümboli n-kohaliseks funktsiooniks põhihulgal. Definitsioonis D8.6.3. on käsutatud terminit põhihulk, sest põhimõtteliselt võivad eri predikaatidel
· iga f (t1, t2, ..., tn), kus f on n-kohaline funktsionaalsümbol ja t1, t2, ..., tn on termid, on term. Indiviiditerm on ühine termin indiviidikonstantide ja indiviidimuutujate kohta. D8.6.2. Signatuur on konkreetselt käsiteldava predikaatarvutuse juhtumi kõikide sümbolite loetelu, millesse kuuluvad kõik indiviidikonstandid, funktsionaalsümbolid ja predikaadisümbolid. D8.6.3. (Signatuuri) interpretatsioon koosneb põhihulgast ehk interpretatsiooni kandjast ja interpreteerivast kujutusest, mis kujutab: · iga indiviidikonstandi mingiks baashulga (põhihulga) elemendiks; · iga n-kohalise predikaadisümboli n-kohaliseks predikaadiks baashulgal, mis igale indiviidide järjestatud ennikule seab vastavusse ühe kindla tõeväärtuse hulgast {1, 0}; · iga n-kohalise funktsionaalsümboli n-kohaliseks funktsiooniks põhihulgal. Definitsioonis D8.6.3. on käsutatud terminit põhihulk, sest põhimõtteliselt võivad eri predikaatidel
lähtetekstide teisendamisel sihttekstideks. Vertikaalne koosneb kõige- pealt lähteteksti dekodeerimisest läbi kõigi keeletasemete ortograafiast pragmaatikani ja seejärel sihtkeelse teksti kodeerimisest tasemete vastupidises järjekorras. Neist kahest toetavad horisontaalset pea kõik tõlketeaduse suunad, järgnevate eranditega. Pariisi koolkond (Seleskovitch ja Lederer 1984, Lederer 2003) on alates 1960ndate lõpust rääkinud interpreteerivast tõlkimisest, rõhutades sealjuures lähteteksti instrumentaalsust ja tõlkija staatust suhtluse täieõigusliku osalisena. Interpreteeriva tõlkimise vastand on transkodeerimine – lähteteksti lingvistiline teisendamine sihttekstiks. Kaks liiki tõlkimist 173 Juliane House’i (1997, 2001) analoogne jaotus on ilmsete (overt) ja varjatud (covert) tõlgete vahel. Esimeste puhul on ilmne nende
annaabi.ee 
