oma kõne neisse rida lisareegleid, kuidas millestki kõnelda. Diskursus on vaadeldav kui üks suur lause. 15. Semioos ja semiosfäär. SEMIOOS ehk märgiprotsess Semioos on märgiprotsess, üks semiootika põhimõisteid. Termini võttis kasutusele Peirce. Tema järgi on semioos triaadne protsess, potensiaalselt lõputu interpretatsiooniahel. Semioos protsess, kus midagi toimib märgina. (see, mis toimib märgina; see, millele märk viitab ja mõju interpreteerijale (märgi kandja, märgitav, interpretant, [+interpreteerija]) Semioos märgitoime, kuidas omab mingi märk kellegi jaoks tähendust, kuidas miski toimib märgina. Semioos (semioosis): M-D-I-T-K M (märk), D (tähendus), I (interpretaator), T (tõlgendus), K (kontekst). Semiosfäär on semiootilisi süsteeme haarav semioosiline ruum, tähendusruum ehk kommunikatiivne ruum, millest väljaspool semiootilisi protsesse ei ole või ei saagi olla.
,,tähendusi" on võimalik vahetult tajuda" mandri-Euroopa semiootikaga vastuolus) Semiootilised võimaldused keskkonnaelemendid, millel on omadus toimida keskkonnamärkide objektidena: eri koosluste piirialad, loomade rajad maastikus, veekogud, ajalised sündmused (mussoonvihmad, metsatulekahjud, lume sulamine jt). Keskkonnasemioos ebapiisavalt kirjeldatud valdkond. Teiseks võimaluseks semioositüüpe jaotada oleks keskenduda interpreteerijale. Tembrocki jaotus: 1. Ruumisemioos elusolendi paiknemine ruumis, ruumi jaotumine kohtades loomade jaoks, looma personaalse sfääri ulatus (H. Hediger), orienteerumine, seondub keskkonnaga, milles loom elab, ja taktiilse meelega (nt veeelanikel vahetu kontakt veekeskkonnaga) 2. Ajasemioos ajaeristused, mida elusolend võimeline tegema, hetke pikkus ja aja subjektiivne kiirus tema jaoks (teo jaoks on aeg palju
liikidel, kes on väga staatilise eluviisiga, väga kindla kohaga seotud. Nt lehtritsikad väga detailselt lehe moodi, muidu taimtoidulised, aga kohati hammustavad üksteist, kuna ei tunne ära. Leht- ja raagritsikatel ka liikumismaneerid, mis on lehe või oksa tuules liikumisega sarnased. Kaugelt vaatamisel on oluline pigem värvus või muster, lähedalt vaatamisel aga just detailsus, detailne jäljendus. Eelnevad olid krüptilise mimeesi näited. Faneeriline mimees – objekt on interpreteerijale kas ebahuvitav või tülgastav, nt pildid olevate liblikaröövikute sarnasus linnu väljaheidetele. Paljud organismid võtavad teiste loomade taju iseärasusi arvesse ja kohastuvad vastavalt, nt kehavärvuse erinevus selliselt, et keha ülemine pool pruunikas ja alumine hele. Sageli annab vari röövikust tunnistust ja pakub linnule huvi, aga kui rööviku ülemine pool on heledam ja alumine tumedam, siis langev valgus tekitab
annaabi.ee 
