hooldusravikliinik, naistekliinik, silmakliinik ja taastusravikliinik. Igal kliinikul on juhataja ja õendus-/ämmaemandusjuht. Kliinikute allstruktuurid paiknevad mitmes haigla üksuses ning sealset tööd koordineerivad juhatajad. Kliinikuid iseloomustab vertikaalne juhtimismudel. Viimastel aastatel on lisandunud erialakeskused, moodustades osakondade kõrvale uue juhtimistasandi. Üha rohkem võib haigla tegevuses täheldada interdistsiplinaarsust, juurde on tekkinud kliinilised kompetentsikeskused, mis ühendavad kitsamate valdkondade tipposkusi ühiseks ravimeeskonnaks (nt rinnatervise kabinet, endokriinkirurgia, onkokonsiilium jt). Haigla administratiiv- ja tugistruktuurid võib tinglikult jaotada kaheks: kliinilised ning mittekliinilised. Tugistruktuuride poolt juhtivad protsessid läbivad haiglas ühtsetel põhimõtetel kõiki struktuurüksusi. Ravikvaliteedi arendamiseks ja ohutukeskkonna
institutsioonidele. Denis Diderot (1713-1784) oli entsüklopeedia väljaandja. Sündis noasepa pojana Ida- Prantsusmaal. Isa pani poja jesuiitide kolledzisse soovides teha temast vaimulikku. Diderot siiski loobus vaimulikutööst ja teenis elatist õpetamise ja tõlkimisega, õppides samal ajal keeli ja loodusteadusi. Vaatamata peatsele kirjastuskeelule, suutis Diderot töö lõpule viia. Tolleaegne teadlane ja mõtleja tegeles korraga kõikvõimalike teadusaladega. Sellist interdistsiplinaarsust võimaldas tolleaegse teaduse ja filosoofia suhteliselt üldistav tase. Tänapäevast spetsialiseerumist ühele alale sellel ajal veel ei esinenud. Lõpu leidsid nõiaprotsessid. Piinamine muutus taunitavaks, seadused täpsustusid. Senisest enam tähelepanu hakati osutama talurahva harimisele. Valmistati ette seisuste vahede kaotamist ja valitsemise demokraatlikuks muutmist.
Mõnikord öeldakse just tekstiga seotud kaasaegse uurimise kohta ka descriptive translation studies (DTS, 160 Tõlkimine kirjeldav tõlketeadus), kuigi James Holmesi 1973. aastal koostatud, tõlketeadusele aluse pannud kaardil kuulub siia alla ka näiteks tõlkimis- protsessi uurimine (Holmes 1994). Kirjeldava tõlketeaduse peamiste märksõnadena on kirjanduses mainitud empiirilisust, kirjeldamist ja interdistsiplinaarsust ning lisaks ka ka sihtkeelekesksust. Mõned uurijad seostavad seda vaid ilukirjandusliku tõlkega, kuid teiste jaoks on see kõikvõimalik tõlketeadus, mis on eelkõige sihtkeelekeskne, empiiriline ja kirjeldav. Eesti keeles räägitakse enamasti üldisemast tõlketeadusest. Tõlketeadus sellisel kujul, nagu see praegu hoogsalt arenenud on, sai alguse 1970ndatest1 . Holmes eristas oma kaardil esiteks puhast ja rakenduslikku tõlketeadust ning puhta teaduse all teoreetilist ning
annaabi.ee 
