Just mõjudes muutub see tõeks); 9) John Dewey - kinn uurimustes, et eneseregulatsioon toimub teise rolli võtmise kaudu, inimesed käituvad objektide (ka inimeste) suhte tähenduste kaudu, mis nad nendele objektidele annavad. 10)George H Mead - ühendas pragmatistliku tähendusteo Smithi omaga. Oluline peegel mina ning sotsiaalse mina areng ja tegevused. 11) Herbert Blumer - andis sümbolise interaktsionalismile nime ning kirja pannud kolm keskset põhimõtet interaktsionismis. 12) Erving Goffman - dram lähenemine (argielu sotsiaalsed suhted kui teatrilava). 13) Robert Entman - lõi Goffmani "raami" mõistele toetude raamistamise teooria (sisaldab teatavate hoiakute esiletõstmist ning teiste apektide maha vaikimist, julgustades aud teatud tõlgendusteks. Samas ei ole tegemist pealesurutud ideoloogilise struktureerimisega). 1) Bennett (1998) sõnastas selle, et kultuuriuuringute keskmes on kultuuri ja võimu suhted; 2) Stuart Hall - tema
situatsiooni mõistab. Kultuur kui tegevus (mikroteooriad): sümboolne interaktsionism Rituaal Durkheimil (Religioosse elu elementaarsed vormid, 1915): rituaalid on sotsiaalse argielu voost eristuvad sündmused, milles ühiskonnaliikmed tulevad kokku selleks, et midagi (nt sümboolseid väärtusi - religioon) pühitseda. Rituaalid kinnitavad sotsiaalset korda, indiviidi solidaarsust teatud grupiga. Siit lähtuvalt põhimõtteliselt erinev rõhuasetus sümboolses interaktsionismis, millel on ka varasemad eelkäijad, kuid tekib ennekõike 1950, 1960ndatel inimeste sotsiaalne interaktsioon, s.h. rituaalid, ei toimu mitte seetõttu, et 4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 4 inimesed jagavad usku samadesse sümboolsetesse väärtustesse, vaid seetõttu, et ühistegevus, koos tegutsemine ise on inimeste jaoks tähtis. Sümboolsed tähendused võivad olla selle tegutsemise nö kaasnähtuseks v produktiks.
tulemuste mõistmise tasandil, sest nõuab meistri kätt ja meistri reputatsiooni; (d) arvatakse, et tänapäeva ühiskonna keeruline struktuur ja suhted reaalse protsessina omandavad järjest rohkem hermeneutilisi jooni ning on selle metodoloogia alusel ,,kergemini" analüüsitavad. Herbert Meadi kahe mina (mina ja mind) teooriast tulenevalt on tõlgendamine nende kahe mina vaheline suhtlemine. Oma ,,dramaturgilises" sümbolilises interaktsionismis selgitab Erving Goffman (1922-1982) interpreteerimisist kui ,,oma mina kujutamist teise omana" ehk teise inimese asemele asumist. ,,Klassikaliseks" võib nimetada Schleiermacheri selgitust hermeneutilise kunsti olemuse kohta: interpretaatori eesmärk on mõista kogu teose terviklikkust. Selleks peab ta selle osadeks lahutama ja taastama kui terviku. Kõigepealt tutvub interpretaator esialgse osaga (loeb fragmendi teosest) ja selle alusel loob esialgse hüpoteesi terviku kohta
annaabi.ee 
