kasutamine näitamaks lapse intellektuaalset võimekust tõsine viga. Binet kartis lausa, et IQ mõõtmine võib lapse jaoks tähendada, et talle omistatakse igaveseks ,,diagnoos rumal", seejuures mõjutades negatiivselt tema haridust ja toimetulekut (ibid.). 1905. aastal välja antud skaala panigi aluse esimesele intelligentsustestile, mida algselt nimetati selle loojate järgi Binet-Simon'i intelligentsustestiks. See koosnes 30 testist, mis olid reastatud raskusastme järgi. Esimene neist nägi ette, et laps jälgiks silmadega põlevat tikku (Reynolds & Kamphaus, 1990, lk 5). Testide liigid Tänapäeval eristatakse üldise vaimse võimekuse, spetsiifiliste võimete ning oskuste ja teadmiste teste (Allik jt., 2002, lk 205). Üldise vaimse võimekuse testid on kasutusel personalivaliku ja akadeemilise õppe juures, kus toimetulek sõltub üldisest kohanemis- ja õppimisvõimest.
ajalooga, mis psühholoogia jaoks algas selle sajandi alguses intelligentsuse testimisega. 1904. aastal palus Prantsuse valitsus tuntud psühholoogidel Alfred Binet'l ja Theophile Simon'il töötada välja mõõdupuu koolilaste vaimse taseme määramiseks ja seda eelkõige selleks, et eraldada rumalamad lapsed targematest ning parandada sellega õpetamise efektiivsust. See panigi aluse esimesele intelligentsustestile, mida algselt nimetati selle loojate järgi Binet-Simon'i intelligentsustestiks ning, mis hiljem (1916) sai testi inglise keelde adapteerinud Ameerika psühholoogi Lewis Termani koduülikooli järgi nime Stanford-Binet skaala. See skaala leidis laialdast kasutust ning on sama nimetuse all tuntud ka tänapäeval, viimati revideeriti seda 1985. aastal (5). Testi loojate ülesandeks ei olnud uurida terviklikku nähtust, mida võiks kutsuda intelligentsuseks, vaid ennustada laste edasijõudmist koolis ja selleks see test kõlbas.
mis psühholoogia jaoks algas selle sajandi alguses intelligentsuse testimisega. 1904. aastal palus Prantsuse valitsus tuntud psühholoogidel Alfred Binet'l ja Theophile Simon'il töötada välja mõõdupuu koolilaste vaimse taseme määramiseks ja seda eelkõige selleks, et eraldada rumalamad lapsed targematest ning parandada sellega õpetamise efektiivsust. See panigi aluse esimesele intelligentsustestile, mida algselt nimetati selle loojate järgi Binet-Simon'i intelligentsustestiks ning, mis hiljem (1916) sai testi inglise keelde adapteerinud Ameerika psühholoogi Lewis Termani koduülikooli järgi nime Stanford-Binet skaala. See skaala leidis laialdast kasutust ning on sama nimetuse all tuntud ka tänapäeval, viimati revideeriti seda 1985. aastal. In 1916, Terman adopted William Stern's suggestion that the ratio between mental and chronological age be taken as a unitary measure of intelligence multiplied by 100 to get rid of the decimals
annaabi.ee 
