Eesti Euroopas meie võimalused/sõbrad Eestit võib pidada üheks üsnagi tugevaks Euroopa Liidu riigiks. Riigi üleüldine tugevus avaldub aga eelkõige sise- ja välispoliitikas. Eesti riigi sisepoliitika kujutab endast suurel hulgal integratsioonipoliitikat, mis hõlmab näiteks võimalikult hea haridussüsteemi kujundamist ja võõrkeelt kõnelevate inimeste integreerumist Eesti ühiskonda. Millised on aga Eesti välispoliitilised eesmärgid ja milliseid on võimalik üldse saavutada? Ning milliste riikidega tuleks teha seevastu koostööd? Eesti on olnud välispoliitiliselt üsnagi aktiivne läbi aegade. 1920.-1930. aastatel, olles äsja saanud
«Multikultuurne ühiskond peab olema multikeelne ühiskond,». Diene sõnul soovitab ta Eestil üle vaadata rahvusidentiteedi mõiste. Tema hinnangul on Eesti riik nii keele- kui ka identiteediküsimuses kaitsepositsioonil, millelt tuleks üle minna dünaamilisele arengule multikultuurse ühiskonna suunas. (BNS 2007 ,,ÜRO.." ) Nende poliitikute väljaütlemised mõjusid eestlastele üsna sokeerivalt kuid võib-olla on just see koht, kust Eesti peaks ridade vahelt lugema ja oma integratsioonipoliitikat muutma. Kui probleemi poleks, ei oleks ka ju selliseid märkusi tehtud. Suurimaks raskuseks osutubki muukeelsele elanikonnale kodakondsuse taotlemisel eesti keele oskus. Eriti puudutatud on pea kogu elu siinmail elanud ja endale määratlemata kodakondsuse valinud inimesed- nad ju ei ole suutnud või tahtnudki kohalikust keelest midagi teada.See omakorda soodustab võõrandumist Eestist. Samas on eriti nooremate välismaalaste hulgas
Seda ei saa samas eriti usaldada, sest Rwndas anti nt teatud koolides suulist pärimust põlvest põlve edasi. Selle tähtsustamine toimus suuresti alles 1960. aastatel tänu Belgia ajaloolasele Jan Vansinale. Tänu temale on suulist pärimust palju kasutatud, aga selle abil ei saa minna eriti kaugemale kui 1800. aasta. Ghana keskaladel elavad ashanti hõimud, kes 17. saj moodustasid konföderatsiooni ja allutasid mitmed teised rahvad ning alustasid integratsioonipoliitikat: nad keelasid teistel rahvastel enda ajalugu mäletada ning suulist pärimust hoida. Nad pidi omaks võtma ashantide ajaloo ja pärimuse. Afrikanistika Afrikanistika on kompleksne teadus, mis tegeleb aafrika rahvaste ajaloo, keelte, kirjanduse, kunsti, etnoloogia, õiguse, majanduse, sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide uurimisega. See tekkis 19. saj orientalistika osana ning eraldus sellest allest pärast Teist maailmasõda. Teaduslik süstemaatiline lähenemine Aafrikale on seega
annaabi.ee 
