end paljudes Euroopa ülikoolides 1628 siirdus Hollandisse ning asus Leideni ülikoolis peale matemaatika õppima ka astronoomiat 1649 siirdus Rootsi kuninganna Kristiina kutsel elama Stockholmi Matemaatikas võttis kasutusele muutuva suuruse ja funktsiooni mõiste ning paljud tänini kasutatavad matemaatilised tähistused Ruumi punktide kirjeldamisel hakkas rakendama koordinaatteljestikku, see aitas kaasa ka diferentsiaal- ja integraalarvutuste loomisele Mehaanikas sõnastas mõju ja vastumõju seaduse ning liikumishulga seaduse Optikas tuletas valguse murdumise seaduse Füsioloogias selgitas refleksi põhimõtet ning laiendas determinismi printsiipi eluslooduse kohta, kuid psüühikaga ei sidunud Tema dualism lahutas vaimu ja mateeria kaheks eraldi seisvaks, kuid teineteisest mõjutatavaks substantsiks Inimesekäsituses arvas, et inimene on kui passiivse mehaanilise keha ja aktiivse mõtleva
Legendre'ile teatavaks teha. Enamik nende suurte prantsuse matemaatikute töödest oli ainult ettevalmistus, mille kasutasid ära hilisemad matemaatikud. Nii näitas Lagrange oma võrranditeteooriaga teed Abelile ja Galois'le ; Newtoni taevamehaanika diferentsiaalvõrrandite, kaasaarvatud gravitatsiooniteooria kohta käivate töödega valmistas Laplace ette matemaatilise füüsika suurejoonelist arengut XIX sajandil ; Legrende'i vaevanägemine integraalarvutuste alal ergutas omakorda N.H. Abelit ja C.G.J. Jacobit (1804-1851) eriti viljakale uurimistööle analüüsi osas. Jacobi ja hiljem Pointcare rikastasid isegi Lagrange'i analüütilist mehaanikat, mida praegugi veel moodsaks peetakse. Lagrange'i variatsioonarvutuse alastele töödele, mis ikka jäävad klassikalisteks ja vajalikeks, andis K.Th.W Weiestrass (1815-1897) XIX sajandi teise poole ranges loomingulises vaimus uue vormi, mida tänapäeval taas laiendatakse ja uuendatakse.
korpuskulaarhüpoteesi ja avastas valguse dispersiooni ning difraktsiooni. Viimased tulemused kuuluvad tegelikult küll optikasse, Newtoni ajal tõlgendati neid aga alles mehhanistlikest seisukohtadest lähtused. Newtoni ajal muutus füüsika täppisseaduseks, kus matemaatika sai kohustuslikuks. Veel rohkem: Newtoni töödes muutus füüsika esmakordselt matemaatika arengut stimuleerivaks teaduseks. Kehade liikumise täpseks kirjeldamiseks tuli liia uue matemaatikaharu diferentsiaal- ja integraalarvutuste alused. Mehaanika ideestiku võidukäiguga kaasnesid loomulikult taotlused ka optikanähtusi mehaanika abil seletada. R. Descartes tõi 1644. aastal füüsikasse maailaeetri mõiste ja R. Hooke andis 20 aastat hiljem seletuse valgusele kui maailmaeetris levivale maheenilisele lainetusele. Maailmaeetri idee oli füüsika väärideedest üldse üks kõige elujõulisemaid: lõplikult heideti ta kõrvale alles 20. sajandi algul relatiivsusteooria tekkimisega.
annaabi.ee 
