Marie sureb, Wesener on ahastuses, sõdurite marss matab kõik enda alla. Antiooperlikku suunda esindas ungari päritolu helilooja György Ligeti. 1960ndate alguses kirjutas ta anti-ooperi, „mimodraama“ (miimilise draama) „Avantüürid“ (Aventures), millele järgnes teos „Uued avantüürid“ (Nouvelles avantures).Foneetiline tekst on eksperimenteeriv keelekompositsioon – „häälikuluule“ ning juba ise muusika. Koosseis: 3 lauljat, 7 instrumentalisti. Nende iseloomustamiseks on Ligeti kasutanud ka mõistet „imaginaarne [kujutletav] teater“. Ei ole narratiivsust, loogilist järgnevust. Selle asemel montaažitehnika, sürreaalsus. Tummfilmi mõju. Instrumendi kõla moonutatakse, müra muutub muusikaks, kõik see o n esitatud distantsi ja irooniaga, mitte tõsimeelselt: metsasarvemängija puhub ühes stseenis vaasi, samal ajal kasutab raamatut löökpillina – mängija hoiab seda käes ja
Realist väljendab oma teooriaid tuginedes juba realistlikult toimivatele teooriatele, nt Maxwelli võrrandid mis näitavad, et maailmas on elektri ja magnetväljad. Realismi üheks tõesuse aluseks on mingi teooria olemuse ja aspekti korrektne kirjeldamine. Realismile vastaselt instrumentalism ei kirjelda tegelikust, Instrumentalistid võtavad mingit teooriat kui fiktsiooni mille järgi tehakse uusi oletusi.Instrumentalismis on sees ka piiratud kujul tõe mõiste.Kui instrumentalisti teooria osutub tõeseks, siis peab see teooria töötama kui instrument. Tõe vastavusteooria üldise põhimõtte järgi on lause tõene, kui ta vastab faktidele.Tõde tundub sellepoolest olevat lihtne, kui on ka lihtne jõuda paradoksini, kus lause on nii tõene kui ka väär.On olemas kindlad keelesüsteemid kus paradoksid on välditavad.Tõe mõistet lahatakse ka kõvasti füüsikas kus ollakse vastamisi kolme raskusega.Popperi arvates on kõik asendatud teooriad
“Aventures” ja “Nouvelles aventures”. 1960. aastad ja 1970ndate algus, anti-ooperi suund. Kagel, Peter Maxwell Davies, Berio. Antiooperlikku suunda esindas ungari päritolu helilooja György Ligeti. 1960ndate alguses kirjutas ta anti-ooperi, „mimodraama“ (miimilise draama) „Avantüürid“, millele järgnes teos „Uued avantüürid“. Foneetiline tekst on eksperimenteeriv keelekompositsioon – „häälikuluule“ ning juba ise muusika. Koosseis: 3 lauljat, 7 instrumentalisti. Nende iseloomustamiseks on Ligeti kasutanud ka mõistet „imaginaarne [kujutletav] teater“. Ei ole narratiivsust, loogilist järgnevust. Selle asemel montaažitehnika, sürreaalsus. Tummfilmi mõju. Instrumendi kõla moonutatakse, müra muutub muusikaks, kõik see on esitatud distantsi ja irooniaga, mitte tõsimeelselt: metsasarvemängija puhub ühes stseenis vaasi, samal ajal kasutab raamatut löökpillina – mängija hoiab seda käes ja laseb lehekülgedel
annaabi.ee 
