kompositsiooni. Ta on töötanud lauljana Eesti Filharmoonia Kammerkooris (1981-1988) ning laulnud ansamblites ,,Vox Clamantis", ,,Choeur Gregoriaen de Paris" ja ,,Heinavanker". Tulev on helilooja, kelle loomingus põimuvad ekspressionistlik ja sakraalne elutunnetus, eksistentsiaalne heitlus tasakaalu- ja pingeseisundite vahel. Tema helikeelt on mõjutanud tegevus mitmes vanamuusika ansamblis ja süvenemine gregooriuse laulu traditsiooni. Meloodiline ja laulev alge ka instrumentaalsetes teostes. Tulev on kirjutanud põhiliselt ansambli- ja orkestriteoseid, milles hüpnootilist atmosfääri loovad tähendusrikkad aja-, ruumi- ja kõlaefektid. Sageli tekib tema muusikat kuulates ajatu tunne. Kuigi tema muusika (ka tekstid) on tugevalt sakraalse alatoonika, võib tajuda ka teatud sensuaalsust. Helilooja on seda kommenteerinud järgnevalt: ,,Ma ei väldi sensuaalset naudingut muusikas. Väga abstraktne muusika jääb mulle natuke võõraks
aastal heliloojana Tallinna konservatooriumi (oli algul Mart Saare, hiljem Heino Elleri õpilane). Aastatel 1968-1970 ja aastast 1974 kuni tänaseni on Jaan Rääts Tallinna konservatooriumi kompositsiooniõppejõud, aastast 1995 professor. Tuntumaid õpilasi: Raimo Kangro, Erkki-Sven Tüür, Rauno Remme, Timo Steiner, Tõnis Kaumann. .Tema muusika on väga isikupärane, ta on üks püsivama stiiliga komponiste Eestis. Instrumentaalsetes teostes avalduvad selgelt neoklassitsistlikud tendentsid. Räätsa loomingus domineerivad traditsioonilised zanrid. Rohkesti on sümfooniaid - kaheksa "päris" sümfooniat (1957-1985), "Sümfoonia väikesele orkestrile" (1991) ja "Väike sümfoonia" (1990). Kahekümne ringis on kontserte - kaks kontserti kammerorkestrile (1961, 1987), kolm klaverikontserti, kaks viiulikontserti, kontsert viiulile, kitarrile ja sümfooniaorkestrile jne, sealhulgas ka topeltkontsert flöödile ja
intiimsus puudub, mehed tajuvad seda kui põhjust suhte lõppemiseks Naised: ootavad suhtelt füüsilist kaitset ja selle puudumisel nad tunnevad õigustust suhte lõpetamiseks. Soolised erinevused eneseavamises Naised avavad end enam (Dolgin, Meyer, Schwartz, 1991; Sherrod, 1989; Taylor, Hinds, 1985). Naised keskenduvad lähisuhtes seotustundele, mehed jagatud tegevustele (Caldwell, Peplau, 1982). Naised avavad end enam sotsiaalsetes teemades, kuid varjavad infot enam instrumentaalsetes teemades (Murstein, Adler, 1995). Suhte alguses avavad mehed end enam naistele kui teistele meestele, ning oluliselt enam, kui seda teevad naised mõlemast soost partneritega (Derlega, 1985). 1) naised avavad end segasuhtes vähem kui omasoosuhtes; 2) naised ja mehed avavad end enam naistele kui meestele; 3) naistepaar avab end enam kui meestepaar. Sõprussuhted ja kultuurierinevused Moghaddam, Taylor, Wright (1993) summeerisid erinevused järgmiselt:
annaabi.ee 
