ehitis. Rooma ehituses mängis olulist rolli ka Vana roomlastelt pärinenud mõiste genius loci ehk püha vaim. Rooma usu kohaselt on igal sõltumatul olendil oma genius, oma kaitsevaim - see oli ka paikadel, määratledes nende paikade iseloomu või olemuse. Minevikus tähendas ellujäämine head läbisaamist paigaga - nii füüsilises kui vaimses mõttes. Nõnda peetigi Rooma linnade jm ehitamisel oluliseks arvestamist selle paiga vaimuga. Rooma linna areng ongi kahtlemata tema insenerlike võimete tulemus. Algusest peale kasutati võlvi, et toetada akvedukte ja sildade struktuure kogu linnas, tuua vett otse mägiojadest ning ühendada Tiberi jõe kaldaid sildadega, et luua paremat suhtlemist ja linna kasvu. Roomlased leiutasid kaarsilluse. Betoon võimaldas ehitada palju suuremate avadega hooneid kui seda varem suudeti. Rooma arhitektuur muutus tänu sellele ruumiliseks (Kreekas oli see rohkem tasapinnaline). Suur rõhk oli rütmil. Arhitektuur domineeris looduse üle ning
(kalade jt. mereorganismide) püügiga. Nii kalapüüniste konstruktsioon kui ka kalapüük peavad arvestama püügiobjektide käitumist ja jaotumist. Bioloogiline erisus. Mingi kalapüünise võrgulina on tegelikult sarnane ideaalsele painduvale kilele, mis on rakendatud kötest, nööridest või trossist karkassile ja millele mõjuvad mitmesugused jõud püügiprotsessi käigus. Nende jõudude toimel püünis deformeerub. Tavaliste insenerlike tarindite puhul tähendab deformeerumine reeglina konstruktsiooni purunemist, püüniste puhul see aga nii ei ole. Vastupidi, püünise deformeerumist arvestatakse püünise projekteerimisel eesmärgiga anda püünisele suurem püügivõime. Samas, kuna püünis on valmistatud erineva silmasuurusega ja niidijämedusega linast ja rakendatud samuti erineva jämedusega, teinekord ka erinevast materjalist karkassile, siis
Vana Rooma mõiste on ka genius loci, paiga vaim, kuigi kreeklasedki tundsid sellise nähtuse olemasolu. Rooma usu kohaselt on igal sõltumatul olendil oma genius, oma kaitsevaim - see oli ka paikadel, määratledes nende paikade iseloomu või olemuse. Minevikus tähendas ellujäämine head läbisaamist paigaga - nii füüsilises kui vaimses mõttes. Nõnda peetigi Rooma linnade jm ehitamisel oluliseks arvestamist selle paiga vaimuga. Rooma linna areng ongi kahtlemata tema insenerlike võimete tulemus. Algusest peale kasutati võlvi, et toetada akvedukte (Vt Antiigileksikon I, lk 27) ja sildade struktuure kogu linnas, tuua vett otse mägiojadest ning ühendada Tiberi jõe kaldaid sildadega, et luua paremat suhtlemist ja linna kasvu. Roomlased leiutasid kaarsilluse. Betoon võimaldas ehitada palju suuremate avadega hooneid kui seda varem suudeti. Rooma arhitektuur muutus tänu sellele ruumiliseks (Kreekas oli see rohkem tasapinnaline). Suur rõhk oli rütmil
annaabi.ee 
