Sapööriroodu esimeseks ülesandeks oli Pljussa jõe silla purustamine, et nõukogude soomusrongid ei pääseks üle jõe. Samuti valmistati ette oma vägede kaitsepositsioonid. Lisaks nendele tegevustele osaleti ka otsestes lahingutes. Teine sapöörirood tegutses Vabadussõja ajal 2. diviisi koosseisus Lõunarindel, kus kindlustati peamiselt tulevast Tartu Rahu järgset riigipiiri.Peale Vabadussõja lõppu koondati sapööriroodud taas Inseneripataljonina Nõmmele. Algselt kuulusid Inseneripataljoni koosseisu ka sidevägede allüksused, mis eraldati pataljonist 1924. a, moodustades neist omaette sideväeosa. Inseneripataljon nimetati aga ümber Pioneeripataljoniks. 1940. aastal peale Eesti okupeerimist arvati Pioneeripataljon Punaarmee koosseiu ja likvideeriti senisel kujul. Taasasustamine: 2. jaanuar 2002 loodi Tapal Suurtükiväegrupi koosseisus Pioneerikool, kuhu koondati kaitseväe pioneeriala spetsialiste, kes alustasid peatselt esimeste ajateenijate väljaõpetamist. 1
Sidekompanii kaitse lahinguolukorras tagab staabi- ja tagalakompanii. 2 Sidepataljoni ajalugu Üksik sidepataljon on asutatud 21. novembril 1928 ja taasasustatud 29. oktoobril 1993. 21. novembril 1918.a. lõi Sõjaministeerium teiste väeüksuste kõrval "Tallinna Traadita Telegraafijaama", mida juhtis ülemleitnant F. Olbrei. Tegeleti raadioside loomisega, kuid traatside jäi Inseneripataljoni korraldada. Esimesed raadiojaamad osteti sakslaste käest ning üks leiti isegi imekombel Kadriorust Peetri maja lähedalt asuvast kuurist. Saksa väed olid selle arvatavasti lihtsalt maha unustanud. Kui 1919 aastal veebruari alguses Sõjaministeeriumi komisjon läks Inglismaale tehnilise varustuse järgi, telliti sealt ka uut ja korralikku sidetehnikat. Alustati kursustega kaadri koolitamiseks ning neil kursustel pandi alus eestikeelsele elektrotehnika terminoloogiale,
Liidu suhted baaside ajastul - Talvesõda, uued nõudmised, 15.05.40 leping: Omavaheline suhtlus oli korrektne, mõlemad üritasid vältida omavahelisi tülisi ja kui midagi juhtus siis üritati koheselt lahendada. Kohalikul tasandil esines tülisi- punaväelased käitusid ülbelt ja üleolevalt. Teatris mängiti nimed marmortahvlid ning seal olid püssipaugud, punaväelased arvasid, et tegemist on eestlaste vastuhakuga. Uued nõudmised: 1) Tuua Eestisse 10 000 punaarmee ehitus- ja inseneripataljoni. 2) Hakati nõudma, et lastakse sisse Eestisse punaarmee ohvitseri naised ja lapsed (~ 5000)- pidi kindlustama elukoht, lasteaiad ja koolid. 3) NSVL algatas kivihoonete ehitamist. 4) Nõuti, et punaarmee saaks sisseseada õhuväe tõrje Tallinna patareisse. 5) Nõuti, et kõik sideliinid, mis ühendavad Haapsalut, Paldiskit, Kuressaaret ja Venemaad annaksid igapäev vähemalt neljaks tunniks Vene side ohvitseride kontrolli alla.
annaabi.ee 
