Insenerigraafika 2. KT näidis. (1)

Miks mulle ei meeldi füüsika?
Minu jaoks on füüsika üks ebameeldiv aine. Ma ei näe füüsikas õpitul minu tulevikus 
suurt rolli mängimas. Jah, muidugi ma saan aru, et mõni tahab saada tuumafüüsikuks kuid 
mitte mina. Arvan, et füüsika on üks igav ja mõttetu õppeaine, mis  lihtsalt lisatud 
õppekavasse. 
Mulle ei meeldi füüsika, see aine ei paku mulle huvi. Selle asemel, et uurida aatomeid 
või elastseid kehasid, loeksin ma parema meelega mõnd head raamatut. Ma küll alati võitlen 
igavusega ja üritan füüsika koduseid töid õige aegselt esitada. Sellised asjad nagu 
külgetõmbejõud või  erisoojus  ei kutsu kohe absoluutselt õppima. Pigem üritan lükata sellised 
ained päeva viimasesse ossa.
Üks suur põhjus miks mulle füüsika ei istu, on kindlalt see, et mul ei ole füüsikalist 
ega matemaatilist taipu üldse. Tänu sellele puudusele möödub aeg füüsikaga  tegeledes  väga 
aeglaselt. Näiteks ühte tekstülesannet võin ma teha lausa kaks tundi. Proovin alati erinevaid 
võimalusi kuidas lahendada ja kui välja ei tule siis võtan interneti, mõne sõbra või vihiku 
appi. Tihtipeale ei saa ma ka siis õiget vastust kätte. Kõige ebameeldivaim selle puhul on veel 
see, et kui õpetaja kontrollib neid ülesandeid ja mina ei ole korrektset vastust suutnud leida, 
saan ma ekooli koleda punase kahe. Ja kui sa pingutad, ning seda ei märgata, siis ei tule enam 
sellest üritamisestki midagi välja. 
Aga võib-olla ei meeldi mulle füüsika enam seetõttu, et kaheksandas klassis jäin selle 
aine mittemõistmise pärast esimest korda suvetööle. Peale seda on tõesti füüsika muutunud 
rohkem hirmuäratavamaks. Sel hetkel kui kaasõpilased nautisid suve, käisin mina füüsikat 
õppimas. Kordasin endale igapäev kui väga ma vihkan füüsikat, võimalik, et tänu sellel ei 
peitugi minu sees armastust füüsika vastu. 
Algul tundus füüsika mulle põnev. Oli see ju siiski uus aine mida õppima hakkasime. 
Kuid peatselt, kui kohtusime õpetajaga, see huvi  kadus . Öeldakse, et esmamuljest oleneb nii 
mõnda, nii on. Iga tund kuulsime kui saamatud me oleme, seda nii füüsikas kui ka ülejäänud 
elus. Hetke mil algas kodutööde vastamine, värisesime kõik hirmust, kartsime, et kui keegi 
meist midagi ei oska või mõnest ülesandest aru ei saa, kuuleme järjekordselt seda kalki valjut 
häält, ütlemas meile, et me ei jõua elus  kuhugi , kui me füüsikast aru ei saa. Peale neid tunde 
tekkis üüratu suur hirm füüsika ees. Ju siis seondus selle hirmuga ka  vihkamine , mis oli 
suunatud füüsikale. 
Füüsika puhul ei meeldi mulle ka see, et iga väite juurde tuleb tuua näide. Tihti on nii, 
et väite suudan kokku panna ja välja öelda, kuid näidete  toomisega  läheb asi keeruliseks. 
Matemaatikas on sellesuhtes lihtsam, et  pakud  välja klassikalise õuna  variandi . Mitu õuna jäi 
mul siis või siis alles?. Aga füüsikas see nii ei ole, minu arust pole üldse need näited tihtipeale 
loogiliselt võetavad. Siinkohal tuleb mu jälle raskusi näite toomisega.
Füüsika ei ole mitte ainult mulle ebameeldiv aine, kindlasti on paljudel see probleem. 
Kuid kuna see on gümnaasiumi õppekavas sees, siis tuleb see üle elada. Kuna olen kindel, et 
edaspidises elus mul seda vaja ei lähe, siis ei ole ma kurb kui ma vaid viitele õppida ei suuda. 
Loodetavasti muutub gümnaasiumi jooksul mulle füüsika meeldivamaks.
Elis-Meryl Tiido 10klass