Esimeses (1989 - 1993) programmperioodis eraldati innovatsioonile vähe vahendeid, peamised kulutused olid füüsilisele infrastruktuurile. Teises (1994 - 1999) programmperioodis on kulutused suurenenud (lisaks infrastruktuurile, hakati eraldama vahendeid keskkonnatehnoloogiate ja teadmiste arendamisele, raha hakati eraldama innovatsiooniga tegelevatele ettevõtetele, kuid visioon innovatsiooni osas ei olnud veel strateegiline). Üleminek uuele, põhjalikule ja strateegilisele innovatsioonipoliitikale toimus 2000. aasta alguses. Landabaso ja Reid iseloomustavad seda nagu: "opening minds rather than roads, and developing social capital and relational infrastructure rather than physical infrastructure" (Pellegrin, 2008 viidatud Landabaso & Reid, 1999) Tegelikud väljamaksed EL struktuurfondidelt aastal 2004 Allikas: Rahandusministeerium, 2005 5
* Väikeriik võib välja kaubelda teiste riikidega võrreldes soodsamad kaubavahetustingimused. Põhjuseks on asjaolu, et juhtivad turujõud ei karda olulise konkurendi teket. * Ühekordne edukas eksportehing võib väikeriigile anda märgatavat efekti. * Suhteliselt väike välismaine finantseering avaldab väikesele riigile suhteliselt suurt mõju. Kuigi Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika läheneb aja jooksul paratamatult Euroopa Liidu innovatsioonipoliitikale, peame me ilmselt ka edaspidi oma spetsiifilisest olukorrast tulenevalt jätkama mõnevõrra mittestandardset innovatsioonipoliitikat. Meil tuleb jätkuvalt suhtuda ettevaatlikult Lääne ekspertide soovitustesse. 13 Kokkuvõte Eestis on loodud täiesti rahuldaval tasemel klassikaline innovatsioonisüsteem. Kuigi olemasoleva innovatsioonisüsteemi positiivne môju Eesti majanduses on täiesti
arusaama, et innovaatilise kasvu üheks peamiseks tõukejõuks on innovatsioonisüsteemi liikmete vahelised tihedad suhted. Seega innovatsioonisüsteemid hõlmavad nii innovatsioonivõimekuste loomist pakkumise poolelt kui ka turgude tekitamist innovatsioonidele nõudluse poolelt. Need kaks poolt on omavahel seotud tootja-kasutaja suhete kaudu mida mõjutavad omakorda mitmesugused innovatsioonipoliitika meetmed. Pakkumise poole ja nõudluse poole eristamine ei ole innovatsioonipoliitikale ainuomane nähtus, vaid majanduspoliitika ja –teooria valdkonnas üldkasutatav lähenemisviis. Mõningad nõudluspoolsed innovatsioonipoliitika meetmed, nagu näiteks innovaatiliste lahendite riigihanked ei ole iseenesest uudsed, sest nende üle on kirjanduses diskuteeritud juba aastakümneid. Nõudluspoolsete poliitikate kaasaegsed lähenemised lisavad väärtust peamiselt terviklikuma ja meetmete vastastikkuseid seoseid arvestava lähenemisnurga abil
annaabi.ee 
