partikulaarseid õigusi tahaplaanile suruma. Õpetatud juristid (kanonistid) said mõjutusi järjest kasvavast rooma õiguse retseptsioonist, integreerisid rooma õigust kanoonilise õigusega. Kanooniline õigus ulatus praktiliselt kõikidele elualadele, näit. kriminaalõigus, protsessiõigus (inkvisitsiooniline protsess!), pärimisõigus, sotsiaalhoolekandeõigus. Paavst Innocentius III seadustas 1215.a. inkvisitsioonimenetluse, koos IV Lateraani kirikukoguga keelas ordaalid ja kohtulikud kahevõitlused. Kohtumenetluse eesmärgiks sai tõe väljaselgitamine, süüdlase kindlakstegemine. Menetluse senine eesmärk - kokkuleppe saavutamine hakkas taanduma. Kanoonilise kohtupidamise reeglid võeti üle ka ilmalikku kohtupidamisse, samuti tsiviilmenetluse õigusnormidesse. Kanooniline õigus oli kiiresti arenev avatud õigussüsteem, erinedes juba
Süüdistatav vabastati ,,ajutiselt". Teine võimalus oli, et süüdistatav, kelle vastu täielik tõestus võimatu oli, mõisteti kinni lühemaks ajaks, kui see kuriteo eest ette oli nähtud. Menetluse põhiraskus ei lasunudki kohtu avalikul asjaga tegelemisel, vaid kahtlustatava salajasel ülekuulamisel uurimiskohtuniku poolt. Süüdistatu ei saanud advokaati kasutada- reegel, mida muudeti alles 19.saj algul. Kogu inkvisitsioonimenetluse konstruktsioon oli algselt mõeldud mitte ilmaliku kuriteo ja karistuse jaoks, vaid religioosseks menetluseks, et päästa ketseri hing. Selline inkvisitsioonisüsteem ei kehtinud Prantsusmaal. Seda kasutati hiliskeskajal ja uue aja alguses. See asendati 1670.a Ordonnance sur la Procedure Criminelle'ga, mis oli selgelt akusatoorsete joontega ja andis võimaluse prokuröri tegutsemiseks. Kuid süüdistatava seisund ei olnud parem inkvisitsiooniprotsessi omast
partikulaarseid õigusi tahaplaanile suruma. Õpetatud juristid (kanonistid) said mõjutusi järjest kasvavast rooma õiguse retseptsioonist, integreerisid rooma õigust kanoonilise õigusega. Kanooniline õigus ulatus praktiliselt kõikidele elualadele, näit. kriminaalõigus, protsessiõigus (inkvisitsiooniline protsess!), pärimisõigus, sotsiaalhoolekandeõigus. Paavst Innocentius III seadustas 1215.a. inkvisitsioonimenetluse, koos IV Lateraani kirikukoguga keelas ordaalid ja kohtulikud kahevõitlused. Kohtumenetluse eesmärgiks sai tõe väljaselgitamine, süüdlase kindlakstegemine. Menetluse senine eesmärk - kokkuleppe saavutamine hakkas taanduma. Kanoonilise kohtupidamise reeglid võeti üle ka ilmalikku kohtupidamisse, samuti tsiviilmenetluse õigusnormidesse. Kanooniline õigus oli kiiresti arenev avatud õigussüsteem, erinedes juba "valmisolevast" Rooma õigusest. 5
annaabi.ee 
