Eelnõu esitamise peamiseks motiiviks oli soov elada inimlike inimeste inimlikus ühiskonnas. Ämari vanglas ja Tallinna vanglas karistust kandnud ning tänaseks Tartusse viidud kinnipeetavatega olen jätkanud regulaarseid kohtumisi. Et ka nemad usuksid inimlikkuse leidmise ja säilitamise võimalikkusesse nii ebainimlikus keskkonnas nagu seda on vangla ja neis enestes. Nende aastatega olen hakanud uskuma, et Anatoli Nikolajev ei ole süüdi talle inkrimineeritud nelikmõrvas. Olen kohtunud tema kasutütre, tema õe ja tema pojaga. Tean, et prokurör ei esitanud Nikolajevile süüdistust ja adokaat soovitas mees otse kohtusaalist vabastada. Olen lugenud mitmeid kohtumaterjale ning need ei ole olnud veenvad. Otsuse motivatsiooniosa on puudulik, tõendeid praktiliselt ei ole. Vanglavaimulikuna teadsin ka isikuid, kes juhtisid toona konkureerinud allilma grupeeringuid ning keda ei võetud vastutusele Jelena Erlichi ja teiste tapmisega seoses
aprillil 1923 raudteelase perekonnas Tartus. Seal õppis ta 1931. Aastast XV Algkoolis ja 1937. Aastast Hugo Treffneri Gümnaasiumis. 1942 olevat ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda astunud, peagi aga Saksa armeesse mobiliseeritud, väeosast põgenenud ja 1943 1944 mitmes okupeeritud Euroopa riigis ringi rännanud. 1944 Eestisse tagasi jõudnud, töötas ta raudteel kuni 1949. Aastani, mil ta arreteeriti süüdistatuna ametiseisundi kuritarvitamises. 1954 lisandusid inkrimineeritud poliitilised süüdistused. Algul oli ta Narva vangilaagris, hiljem Mordva ANSV-s. Amnestiaga vabanedes (1957) ei saanud ta luba Eestisse tulla ja jäi ligemale aastaks Vologda oblastisse. 1958 asus Alliksaar jälle pidevalt Tartu, kus elas kehvades tingimustes ja boheemlaslikult. Ta elatus peamiselt juhuslikest töödest, põhitegevuseks oli kirjanduslik loometöö. Luuletama hakkas ta juba gümnaasiumiõpilasena, teda on mõjutanud arbujate, M. Underi ja R. M. Rilke looming ning 1920
plaatidega? Vastus oli: sest inimene võib jäljetult kaduda ja pole majanduslikku huvigruppi, kes rõhuks, et nii ei juhtuks. Aga piraatplaatide puhul selline huvigrupp on. Viidates Ülo Vooglaiult valitud motole, tuleb küsida: kas EV-s on võimalik, et formaalselt õigeks mõistetud inimene on tegelikult kurjategija (näiteks "ristiisa"), ja vastupidi, et formaalselt süüdi mõistetud inimene on taustaõigluse mõttes süütu või pole talle inkrimineeritud kuritegu tegelikult sooritanudki. Jah, mõlemat tüüpi juhud on EV õiguskaitsesüsteemis võimalikud. Sest EESTI ÕIGUSKAITSESÜSTEEMI FILOSOOFIAKS EI OLE ÕIGLUS KUI AUSAMEELSUS, VAID FORMAALNE ÕIGUS JOKK-SKEEMI MÕTTES. Kodanike ausameelset suhet ühiskonda ja riigisse ning aumehelikku vastutuse võtmist ei eeldatagi, eeldatakse, et kodanike eesmärgiks on vastutuse vältimine ning kui see saavutatakse juriidilise skeemi abil, siis ongi juriidiliselt kõik korras.
kindlaksmääratud jõudu.Kohtud on asunud seisukohale, et M. Baukovil ei ole 14. märtsi 1999. a õhtu kohta alibit. Seoses selle väitega märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tulenevalt Põhiseaduse §-st 22 ei ole keegi kohustatud kriminaalmenetluses oma süütust tõendama. Küll on M. Baukov kogu kohtueelse ja kohtuliku uurimise väitel järjekindlalt väitnud, et viibis talle inkrimineeritud teo toimepanemise ajal kodus. Samuti on ta loonud reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks, selgitades, et tema väiteid võivad tema arvates kinnitada abikaasa Ljubov T"ernõhh ja viimase tütar Marina T"ernõhh, kes viibisid kodus koos temaga, aga samuti Aleksandra Azbukova ning Tatjana Mironova, kes olid sel ajal külas oma sõbrannal M. T"ernõhhil. Kõik nimetatud isikud on kinnitanud M. Baukovi väidet tema kodusoleku kohta 14. märtsi 1999. a õhtupoolikul. Kohtud ei ole
annaabi.ee 
