mitte kokkulangevat. Inimene nt ei teadvusta seda, mida ta väljendab parasjagu. Näiteks kui inimene hambad risti, käed rusikas ütleb: "Ma ei ole vihane!", siis see on vastuolus. Teised inimesed tajuvad seda tihti kui ebasiirust. Inkongruentsus on võimetus täpselt tajuda ja väljendada oma kogemust. Kõik psühhoteraapiad tegelevad just selle inkongruentsuse osaga. Nad püüavad aidata inimesi, et nad suudaksid teadvustada oma mõtteid ja tundeid. Kuidas inimene ise inkongruentsust tajub? Pingena, ärevusena ja kui tegemist on tõsisema juhtumiga (psüühiline häire), siis võib inimene tajuda seda kui sisemist vahelesegamist. Ta ise ei vastuta oma tegude eest. Keegi teine justkui otsustaks tema eest. Lõhe võib olla reaalsuse ja tunnetamise vahel väga suur. Kogu Rogersi psüholoogia ja teraapia eesmärk on mõiste, mida kasutas ka Maslow oma püramiidi tipus: eneseteostus, mida nemad nimetasid eneseaktualiseerimiseks. See tähendabki
Inimene nt ei teadvusta seda, mida ta väljendab parasjagu. Näiteks kui inimene hambad risti, käed rusikas ütleb: "Ma ei ole vihane!", siis see on vastuolus. Teised inimesed tajuvad seda tihti kui ebasiirust. Inkongruentsus on võimetus täpselt tajuda ja väljendada oma kogemust. Kõik psühhoteraapiad tegelevad just selle inkongruentsuse osaga. Nad püüavad aidata inimesi, et nad suudaksid teadvustada oma mõtteid ja tundeid. Kuidas inimene ise inkongruentsust tajub? Pingena, ärevusena ja kui tegemist on tõsisema juhtumiga (psüühiline häire), siis võib inimene tajuda seda kui sisemist vahelesegamist. Ta ise ei vastuta oma tegude eest. Keegi teine justkui otsustaks tema eest. Lõhe võib olla reaalsuse ja tunnetamise vahel väga suur. Inkongruentsus avaldub ka sellistel puhkudel, kui öeldakse "Ma ei suuda otsustada", "Ma ei tea, mida ma tahan". Segadus tekibki siis, kui inimene ei suuda tajuda neid stiimuleid, mis temani jõuavad.
Mina- kontseptsioon ei pruugi olla inimese kogemusega täielikus kooskõlas. Enamasti on inimesed sunnitud oma mina-kontseptsiooni ilustama selleks, et see piisavalt positiivne oleks. Rogers nimetas vahet mina-kontseptsiooni ja tegelikkuse vahel mittekongruentsuseks. Mittekongruentsus on kokkulangematus inimese mina-kontseptsiooni ja tema tegeliku kogemuse vahel. Mittekongruentsuse vastandina võib osadel inimestel nende mina-pilt olla kongruentne ehk tegelikkusega heas kooskõlas. Teatud inkongruentsust on kõigil, ent mõnel on seda rohkem. Need, kel mittekongruentsus on suur, kannatavad psüühiliste probleemide all. Kongruentsus- mittekongruentsus tuleneb lapsepõlvest. Igal inimesel ja eriti lapsel on tugev vajadus positiivse suhtumise, armastuse ja teiste poolse aktsepteerituse järele. Mõned vanemad muudavad positiivse suhtumise tingitavaks nad teevad lapsele selgeks, et temaga ollakse hea sel juhul, kui ta käitub nii, nagu vanemad seda soovivad
annaabi.ee 
