Läänemaailma kiire tempoga keskkonnad on hüljanud teetseremoonia selles osalemisele kuluva ajakulu tõttu. Sen Rikyu (1522-1591), kuueteistkümnenda sajandi suurim teemeister, määratles "tee viisi" vaimsuse koos nelja põhimõttega harmooniast, austusest, puhtusest ja rahust.. Teetseremoonia on vaimse energia koondamine, lõdvestumine ja nautimine traditsioonil, mis on väga iidne. Neli põhimõtet tõi esile Sen Rikyu Tee viisis, esitledes nii kõrgemaid ideaale inimsusele. On oluline peegeldada neid põhimõtteid inimese enda vaimses kasvamises. Tassi teega ja keskendunud mõistusega tähendusrikastel väärtustel Tee viisis võib saavutada meelerahu ja astuda maailma rahumeelsete mõtetega. Teetseremoonia läbi viimine ei ole raske, siiski, sammud parima maitsega tee valmistamiseks on väga täpsed ja kui see on tehtud korralikult, siis on võimalik välja lasta tõmmata parimat maitse, mida tee saab pakkuda.
veel keegi ei tunne" (,,Sina ütled: katoliiklikult kartes"). Kõige oleva salaseoseid otsiv inimhing taipab samas oma võimete piire: ,, Sa suuri sarnasusi riivad, / neid linnulennult püüda soovid, / kuid liiga nõrgad on su tiivad, / ja kohmakad veel su tõusuproovid" (,,Sidemed"). Luuletaja jõuab siiski lepitava tõdemuseni : ,,Tühine / on, mis surmana sul näis: / eluallikaid täis" (,,Lahendus"). Luuletus ,,Vabaduse deemon" kuulutab inimsusele ja tõetunnetusele võõraid ootusi. See tähendas tol ajal vastuhakku autoritaarseks pürgiva võimu ideoloogiale, mida otseselt või kaudselt toetasid mõned tookordsed kirjanduslikud suundumusedki. Kodumaise ainestikuga piirdumist, ahtameelset rahvuslikkusetaotlust ja omakultuuri saavutustega kehklemist pilkas Alver vaimukas luuletuses ,,Kool". Põliseid maailmakultuure sümboliseerivate Sokratese, Goethe ja teistega samasse
masinatsivilsiatsiooni (,,Madam d'Ora" 1904, eesti k. 1933; ,,Ratas" 1905, eesti k. 1933). Kirjaniku kinnisideeks on usk põhjamaa rassi suurusesse. Martin Andersen-Nexö (1869- 1954)- taani silmapaistvam sotsiaalne kirjanik. Tal on ainult üks sügav isiklik armastus- proletaarlase saatus. Tähtsaimad on tema suured romaanid ,,Vallutaja Pelle" (4 rmt., 1906-10)- töölislapse ülesvõitlemisest algelistest oludest vabadusele, inimsusele, ja selle paaristeos naispeategelasega ,,Inimlaps Ditte" ( 5 rmt. 1917-21)- töölistüdruku ülendavaks eesmärgiks seatakse õnn saada emaks. Kõrgelt hindavad taanlased oma kahte sügavmõttelist hingeeluanalüüsivat romaanikirjanikku- Knud Hjortö't (1869- 1931) ja Harald Kidde't (1878-1918). Jens Anker Larsen (1874-1957)- uusmüstilise suuna algataja taani kirjanduses, omandas nime teosoofilise romaaniga ,,Tarkadekivi" 1923, millele on järgnenud hiljem teosed ,,Marta ja
muist imetajaist eraldavaid jooni, mis omased kogu zooloogilisele liigile, inimesele, nii leiame sügavamale vaadates ka kõigis inimlikes kõlbluspüüdeis ometi teatavad tüüpilised jooned, kindlad suunad. Need suunad ulatuvad aegade vooludest ja muutustest üle ja kujunevad ikka selgepiirilisemalt välja, viivad ikka kindlamini algmetsikusest, pimedate instinktide valitsusest, kus kõlblusest kui isiku vabast enesemääramisest ja tahtmisest juttu ei saa olla, tõsisele inimsusele, personaalsusele, kus isiklikud huvid ja ühiskondlikud nõuded on sünteesi leidnud (Põld 1993). Bioloogias maksab ühelt poolt pärilikkus, teiselt poolt ümbritsevate oludega kohandumine. Bioloogias ei ole vabadust, kõik liigub vääramata seaduste järgi. Kõlblus aga eeldab vabadust, oletab olude ümberloomist, füüsilise kausaalsuse katkimurdmist, eesmärke ja sihte, mis on inimese e n d a seatud, mis antud loodusraamidest üle ulatuvad. Kõlblust ei saa mõõta
annaabi.ee 
