Säärane kuju on ,,Tões ja õiguses" Indrek, hella- või sügavatundeline maapoiss, nimeliselt romaani peategelane, sest tema hingeelu käsitellakse eeskätt; sõnakuse poolest on ta aga peaaegu statist, mingi moraalibaromeeter, hindamispügalapuu. Tõelisteks teose peategelasteks kerkivad hoopis teised kujud - Maurus, Karin, Kristi. Indrek on suurimaks süüdlaseks, miks Tammsaare koomilisemategi teoste koomika pole täielik; tema segab oma puhta inimsusega kõikjal vahele ja soodustab seda, et lõplikult Tammsaaret tuleb esteetiliste kategooriate suhtes lugeda romaanivormi segatüübi esindajaks. Olgu ta selle eest siiski tänatud. Satiiri, mis liigub abstraktsel pinnal, mida rakendatakse mitte tõeliselt olemasolevaile inimestele, vaid ainult nende abstraktsioonidele, kohtame Tammsaare näidendis ,,Kuningal on külm"; inimesi asendavad siin nende mitmesuguste üksikute liikide üldmõisted: kuningas, narr, naine, kes mehest ei tea jne
Valgustusfilosoofid pakkusid väljaidee, et kuritegu ja karistus peavad olema määratletud üldkättesaadavas riigiseaduses ning karistus järgneguriigiseadustes mitte aga ebamäärases tavaõiguses määratletud teole2. Karistuste julmus ja ebaproportsionaalsus kuriteoga. Karistused arvestavad vähe või üldse mitte kuritegudeerinevat kahjulikkust ja süüdlase isikut. Valgustusfilosoofid tõid välja mõtte, et sandistavad kehalised karistused ja surmanuhtlus on mitte lihtsalt vastandus inimsusega, vaid ka ebaotstarbekad. Ühiskond peab hakkamakurjategijaid enda kasuks tööle rakendama ja püüdma neid läbi töötegemise parandada. Ühtlasi toodi väljatänapäeval üsna populaarne põhimõte - oluline pole mitte karistuse julmus, vaid vältimatus3. Inimeste ebavõrdsus seaduste ees- teatavasti karistati keskajal erinevates ühiskonnakihtides ja -positsioonidelolevaid inimesi erinevalt, kusjuures kehtis põhimõte, mida tähtsam isik, seda väiksem karistus
õpetaja, aga kui teie mind õpiksite armastama, siis võiksite ehk pisut armastada mõisnikkugi. Mõistate? Isegi oma mõisnikku võiksite pisut armastada ja austada, kui teil oleks oma keel ja kodumaa. Aga teil ei ole, ei ole, teie elate võõral maal ja räägite võõrast keelt, kuis võite siis mindki austada ja armastada. Mina arvan, teie ei või iseendidki õieti austada ja armastada, see on minu arvamus. Inimsus! Tõsine inimsus! Mis teeb inimene inimsusega, kui tal midagi ei ole, kui tal pole õieti keelt ega kodumaadki! Sellepärast, armas noormees, ärge unustage selle nime, keda armastate. Mina unustasin kord, aga enam ei unusta, Rheini ja Frankfurti ei unusta. Oleksin ma rikkam, oleksin ma pisut nooremgi ja mu isa ei ootaks väljas päikesepaistel surma, siis kutsuksin ma teid kaasa, kutsuksin teid Rheini äärde, kutsuksin ja näitaksin teile, mis on õige kodumaa. Alles Volga ääres mõistsin õieti, mis tähendab, kui inimesel on kodumaa
annaabi.ee 
