Praktiliselt väljendub see inimtegevuse piiramises must-toonekure elupaikades. Seega on kõigil Eestis viibivatel inimestel seaduslik kohustus kaitsta must-toonekurge kogu Eesti Vabariigi territooriumil. Must-toonekurgede kaitse alla võetud pesapaikade, pesade või märgistatud pesapuude vigastamisel või hävitamisel kohaldatakse vastavale linnule kehtestatud määra 5-kordses ulatuses. Ainult väga rangete kaitseabinõudega suudame Eestis tagada ürglooduse inimpelgliku linnu ellujäämise ja pesitsemise. Must-toonekurgi elab kõige rohkem Saaremaal ja Pärnumaal, sealne asusutustihedus on üle 3,5 paari. Järgnevad Rapla maakond ja Valga maakond. Hiiumaal, Viljandimaal, Võrumaal, Tartumaal ja Lääne-Virumaal arvatakse olevat 1,5-2,5 paari 1000 km2 kohta. Mujal Eestis esineb madal asustustihedus, kuni 1,5 paari 1000 km2 kohta. 8 Liigi kaitse korraldamine Must-toonekure kaitsekorralduse eesmärkideks on Eestis seatud tagada liigi säilimine
Sõdadest ja välismaisest agressioonist vaevatud talupoegade elu oli tollal väga raske. Võõramaised sõjaväeosad vägivallatsesid, jätsid järele ahervaremeid ja painavat hirmu ning rahva niigi troostitu saatus muutus sellest veelgi ängistavamaks. Murederikas oli ka Verdide elu. Isa viletsast sissetulekust piisas neljaliikmelise perekonna hädavaevaliseks äraelamiseks, vanemail olid käed töödtegemist täis, peaaegu omapead jäetud Giuseppe kasvas inimpelgliku ja endassesulgunud lapsena. Aidates ema kodustes töödes, täites isa poekeses müüjakohustusi ning hoolitsedes nõrgamõistusliku noorema õe Giuseppa eest, jäi poisike õige kauaks kooliõpinguist kõrvale (Roncoles kooli polnud) ning tema üksluist lapsepõlve aitas sisustada külaelanikelt ja rändpillimeestelt kuuldud muusika. Kõige suuremat naudingut pakkusid talle külakiriku oreli võimsad helid. Kohalike tavade kohaselt pidi Giuseppe juba seitsmeaastaselt
Sõdadest ja välismaisest agressioonist vaevatud talupoegade elu oli tollal väga raske. Võõramaised sõjaväeosad vägivallatsesid, jätsid järele ahervaremeid ja painavat hirmu ning rahva niigi troostitu saatus muutus sellest veelgi ängistavamaks. Murederikas oli ka Verdide elu. Isa viletsast sissetulekust piisas neljaliikmelise perekonna hädavaevaliseks äraelamiseks, vanemail olid käed töödtegemist täis, peaaegu omapead jäetud Giuseppe kasvas inimpelgliku ja endassesulgunud lapsena. Aidates ema kodustes töödes, täites isa poekeses müüjakohustusi ning hoolitsedes nõrgamõistusliku noorema õe Giuseppa eest, jäi poisike õige kauaks kooliõpinguist kõrvale (Roncoles kooli polnud) ning tema üksluist lapsepõlve aitas sisustada külaelanikelt ja rändpillimeestelt kuuldud muusika. Kõige suuremat naudingut pakkusid talle külakiriku oreli võimsad helid. Kohalike tavade kohaselt pidi Giuseppe juba seitsmeaastaselt jumalateenistuste
annaabi.ee 
