tänu sellele seadusele peab kooli minema. Omaette arutledes, aga taipasin, et kool on tähtis meie kõigi jaoks. Mitte just selle tagamõttega, et õppida grammatikat või pöördvõrdelisi funktsioone matemaatikas, vaid et iga inimene arendaks ennast lõpuks niivõrd kaugele, et ta suudaks viimaks mõista, mis on tema elu eesmärgid ning kuhu ta soovib oma eluga jõuda. Kui meie haridussüsteemis puuduks ka põhikool kohustusliku osana, siis võib-olla liigitukski meie inimmass lapselikeks ametinimetusteks. Pooled sooviksid saada arstiks, osa peomüüjateks, mõni politseinikuks ja ehk mõned ka näitlejateks. Täenäoliselt poleks siis inimestel üldse aimu, mida tähendaks geenitehnoloogia või ökoloogia. Nende jaoks ei tähendaks see suuresti midagi, sest puudub aimdus niivõrd keerulistest ametinimetustest. Kuid miks ikkagi on põhikooliharidus meie kõigi jaoks kohustuslik? Mina leian, et lapsed pole väga objektiivsed hindama saadava hariduse tähtsust
planeerijad. 3. Millistes linnades veel barokiajastul analoogilisi võtteid kasutati leidke ja lisage nende plaanid. 17.sajandil kerkis Itaalia kõrvale linnaehituses Prantsusmaa. Esialgu küll suhteliselt märkamatult, sest Pariis oli tol ajal tõeliselt keskaegsetesse müüridesse suletud keskaegne linn. Tõenäoliselt oli Pariisis 17.sajandi algul ligikaudu 300000 elanikku, see arv kasvas aga pidevalt ning kuna järjest suurenev inimmass pidi kuhugi ära mahtuma, ehitati ringmüüre ja valle vanast keskusest ikka kaugemale ja kaugemale. Ja seda kuni 1845.aastani, nõnda et kui linnaprefekt Haussmann need lammutada laskis, sai nende arvel Pariisis ajaloolise südamiku ümber luua tervelt kolm ringbulvarit. Prantsuse linnaehituse kõige tuntumaks näiteks on Versailles´ kompleksi rajamine Louis XIV valitsemisajal (1643-1715). Uued residentslinnad rajati kompleksselt koos valitseja lossiga, mida ümbritses
kogu Virumaa looduse ning põhjavete kaudu mõjutanud suurt osa Eestimaast. Üle Eesti veeres protestilaine ning massiliselt koguti allkirju kaevanduste vastu. 1987. aasta juunis vanalinna päevade ajal kogunesid vabameelsed noored õhtuti salaja lauluväjakule laulma. Aasta hiljem võtsid Vanalinna päevade korraldajad ning lauluväljaku toonane perenaine Rita Mägar kes võttis öölaulupidude korraldamise enda kanda. Kolmandal või neljandal lauluööl kogunes Lasnamäe veerule tohutu suur inimmass. Nad nad olid korraks tummaks jäänud ning vaatasid hirmuga üle õla,et kas Lasnamäe on äkki ärganud ja tuleb väljaku laulvale rahvale kätte maksma. Hirm haihtus kohe, kui said teada, et tegu on lauluhuviliste, mitte ründajatega. Meenutab pöördelistel öölaulupidudel eestlasi vabaks laulnud ansambel Rodeo. 17. juunil 1869. aastal tekitasid talupojavankritel saabunud lauljad suviselt vaikses Tartus rohkesti elevust. Lauljate rühmi nähti imetlemas 1848
väljakaevamisi, siis seesama terve mõistus ütleb, et rahu säilitamiseks tulnuks läbi rääkida nii pronkssõduri teisaldamise aktiivsete pooldajate kui vastastega, selleks et kõiki gruppe teavitada oma selgetest ja rahumeelsetest tegevuskavadest. Ka sel hetkel oli olemas nii pronkssõduri ümarlaud kui ka hulk eesti ja vene liikumisi ning aktiviste, kes sel teemal olid sõna võtnud. Viimaks, 26. aprilli päeval, kui Tõnismäel oli veel rahulikult käituv inimmass, oleks saanud ju ükskõik milline valitsusliige ilmuda nende ette ja kinnitada: praegu me tegeleme väljakaevamistega, kuju saatuse otsustame hiljem pärast arutelu, seni akrediteerime teatud arvu kodanikuliikumiste liikmeid ja meediaesindajaid, et need saaksid toimuvaid töid jälgida. Kõik need ülilihtsad sammud oleksid vältinud öise korralageduse, lõhutud aknad ja Molotovi kokteilid. Nende sammude tegemata jätmine demonstreerib meile kõigile, et Eesti valitsusel ei olnud
Mäletan, et minus toimus sisemine võitlus: kas need on siis tõepoolest inimesed, kas nad on siis väärilised kuuluma suure rahva hulka? Piinav küsimus! Sest kui vastata sellele küsimusele jaatavalt, siis võitlus rahvuslikkuse eest lihtsalt ei tasu vaeva ja neid ohvreid ära, mida selliste kaabakate eest peavad tooma parimad inimesed. Kui aga vastata sellele küsimusele eitavalt, siis selgub, et meie rahvas on inimeste poolest liialt vaene. Neil päevil näis mulle, et see inimmass, keda ei saa isegi lugeda rahva poegade hulka, kasvab ähvardavalt nagu laviin ja see kutsus minus esile suure rahutusetunde. Hoopis teiste tunnetega jälgisin ma nüüd Viini tööliste massidemonstratsiooni, mis neil päevil mingil põhjusel toimus. Ma seisin ja jälgisin kahe tunni jooksul hinge kinni hoides seda lõputute mõõtmetega inimussi, mis kahe tunni kestel minu silmade ees roomas. Rõhutuna sellest vaatemängust, lahkusin ma lõpuks väljakult ja suundusin koju
annaabi.ee 
