Palsameerimine minevikus ja tänapäeval Muistses Egiptuses võis surnukeha palsameerimise viis sõltuda perekonna ühiskondlikust seisundist. Jõukas pere võis ilmselt valida järgmise protseduuri: aju eemaldati metallinstrumendi abil ninasõõrmete kaudu. Seejärel töödeldi kolpa vastavate rohtudega. Järgnevalt võeti välja kõik siseorganid peale südame ja neerude. Kõhukoopasse sisse pääsemiseks tuli kõht lahti lõigata, mida peeti aga patuks. Palsameerijad valisid olukorra lahendamiseks lõikaja, kes pidi kõhu lahti lõikama ja peale seda kiiresti linnast lahkuma, sest seda pattu karistati needmise ja kivirahega. Pärast kõhuõõne tühjendamist pesti see hoolikalt. Ajaloolane Herodotes kirjutas: "Nad täidavad tühimiku puhtaima peenekshõõrutud mürri, kassia ja igasuguste muude vürtsidega, väljaarvatud viiruk, ning õmblevad avause kinni" Seejärel keha dehüdrateeriti ehk vabastati veest 70 päeva soodalahuses leotades. Seejärel sur...
ninasõõrmete kaudu. Seejärel töödeldi kolpa vastavate rohtudega. Järgnevalt võeti välja kõik siseorganid peale südame ja neerude. Pärast kõhuõõne tühjendamist pesti see hoolikalt. Keha dehüdrateeriti ehk vabastati veest 70 päeva soodalahuses leotades. Seejärel surnukeha pesti ja mähiti osavalt linasesse riidesse. Riie kaeti vaigu või mingi muu kleepuva ainega, mis täitis liimi otstarvet Muumia pandi ohtrasti kaunistatud inimkehakujulisse puukirstu. Mumifitseerimine Tänapäeval võib koolnu palsameerida mõne tunniga. Tavaliselt tehakse seda nii, et veenidesse ja arteritesse, samuti kõhu- ja rindkereõõnde lastakse sobival hulgal palsameerimise vedelikku. Soodsa hinna ja ohutuse tõttu kasutatakse palsameerimiseks enamasti formadelhüüdi. Kim Jong Il in North Korea Itaalias Sitsiialia maakonnas Palermos on üks õõvastav muuseum kloostri keldris, kus on 17.- 19. saj. pärit 8000
Nad uskusid, et peale inimese surma lendab hing ära. Inimesel oli aga ka teisik, kes sündis siia ilma koos temaga, avaldades täielikult ennast alles pärast inimese surma. Surmajärgne elu ootas vaid neid, kes olid ära saadetud kohaste matuserituaalidega. Egiptlased uskusid, et teisik peab elada saama hästi nagu inimene elas oma maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik. Surnukeha säilitati balsameerimise teel, pärast mida asetati surnu inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised maalingud sümbolitest ja jumalatest. Ka hauakambri seinad kaunistati maalidega, et luua hingele meeldiv elukeskkond. Matusetseremoonia oli suursugune ja uhke. Surm oli kujunenud omamoodi rituaaliks. Egiptlased elasid, et surra. Vastupidiselt egiptlastele, kartsid mesopotaamlased surma. Seepärast pöörasid nad eeskätt tähelepanu elule enne surma, sest karistused, mis jumalatelt ülekohtustele osaks saavad, pidid kätte
isiku surma. Egiptlastele oli maine elu vaid ettevalmistus igavikuks: egiptlased uskusid, et ka peab elama samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki, surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda. Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta saakali peaga jumalust. Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised pildikesed jumalustest, amulettidest ja erinevatest sümbolitest. Kirstukaanele oli nikerdatud lahkunu nägu surnumask. Muumiaga koos asetati hauda ka portreeskulptuurid, mis sobisid samuti hinge elupaigaks. Hauakambri seinad kaunistati maalidega, et luua hingele meeldiv elukeskkond. Matusetseremoonia oli suursugune ja uhke. Võib öelda, et oma olemuselt oli Egiptuse kunst matusetalituse kunst, sest surm oli kujunenud omaette rituaaliks
isiku surma. Egiptlastele oli maine elu vaid ettevalmistus igavikuks: egiptlased uskusid, et ka peab elama samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki, surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda. (Spence 2000) Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta saakali peaga jumalust (Kangilaski 2003). Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised 2 pildikesed jumalustest, amulettidest ja erinevatest sümbolitest. Kirstukaanele oli nikerdatud lahkunu nägu surnumask (Spence 2000). Muumiaga koos astati hauda ka portreeskulptuurid, mis sobisid samuti hinge elupaigaks
kõhuõõne tühjendamist pesti see hoolikalt. Ajaloolane Herodotes kirjutas: "Nad täidavad tühimiku puhtaima peenekshõõrutud mürri, kassia ja igasuguste muude vürtsidega, väljaarvatud viiruk, ning õmblevad avause kinni" Seejärel keha dehüdrateeriti ehk vabastati veest 70 päeva soodalahuses leotades. Seejärel surnukeha pesti ja mähiti osavalt linasesse riidesse. Riie kaeti vaigu või mingi muu kleepuva ainega, mis täitis liimi otstarvet, ning muumia pandi ohtrasti kaunistatud inimkehakujulisse puukirstu. Tänapäeval võib koolnu palsameerida mõne tunniga. Tavaliselt tehakse seda nii, et veenidesse ja arteritesse, samuti kõhu-ja rindkereõõnde lastakse sobival hulgal palsameerimise vedelikku. Aastate jooksul on segatud ja kasutatud mitmesuguseid erinevaid lahuseid. Soodsa hinna ja ohutuse tõttu kasutatakse palsameerimiseks enamasti formadelhüüdi. PAPÜÜRUS – Niiluse ääres kasvavast pilliroost valmistatud paberisarnane kirjutusmaterjal.
annaabi.ee 
