igipõline püüe teadmiste ja tarkuste poole, minu arusaama järgi akadeemilise hariduse poole. Hariduseta ei oleks me siin, kus me oleme täna. Põhiharidus on Eesti Vabariigis kohustuslik ning samuti peetakse elementaarseks, et enamik lapsi jõuab ükskord ka ülikooli. Kool ja haridus on aluseks meie edasisele elule. Lapsevanemad võitlevad nagu emalõvid, et just nende võsuke parimasse õppeasutusse sisse saaks. Kooli lõpetanud inimhakatised peaksid oskama ise õppida, ise mõelda, ise unistada, ise tegutseda ja iseendaga hakkama saama. Ühesõnaga haridus peaks andma põhja edasiseks eluks. Kuid tänapäevane Eesti kool pakub kõigest akadeemilist raamatutarkust, palju tähtsamaks pean aga elutarkust. Tean ühte tüdrukut, kes oli koolis ülimalt tubli, läbinisti viieline ning eeskujulik. Loomulikult sai ta Tartu Ülikooli tasuta kohale. Ostis endale Tartus korteri ja hakkas siis iseseisvat elu harjutama
Küll on neid lapsi kaamerate ees ära võetud, üks suisa suri lastekodus lämbudes oma oksesse, aga ikka sünnivad sinna perre uued lapsed, ja ikka makstakse vanematele toetust ning elu läheb samas vaimus edasi. Ka kirjeldas enne jõule üks kiirabiarst oma facebooki blogis situatsiooni, kus ta kutsuti õmblema alkoholist tingitud ebaadekvaatses olekus isa endale tekitatud peahaava. Kogu seda tralli vaatasid pealt jõulurõõmust ilma jäetud väikesed inimhakatised: Korterisse astudes võtsid meid vastu lagedad seinad ja musta pesu nutsakud põrandal. Üks tuba oli täiesti lage, üksikud määrdunud riideesemed lebasid maalilises korratuses põrandal koos erineva olmeprügiga. Tagumises toas oli voodi, millel paiknevaid voosiriideid oli ilmselt pestud viimati laulva revolutsiooni ajal. Ja voodis riietes ja välisjalatsites lebotas kodanik, kelle kuklast immitses verd, mitte küll palju, kuid ikkagi piisavalt, et mäkerdada ära padjad ja ümbrus
jne. Esmapilgul näib, et see on tõepoolest nii, kuid siin tekkib küsimus: milleks siis valida 500 inimest, kui tegelikult vajalikku tarkust, millega reaalselt määratletakse vastuvõetavad otsused, valdavad vaid vähesed. Jah, just selles on küsimuse olemus. Selles asi ongi, et kaasaegse demokraatliku parlamentarismi ideaaliks on mitte tarkade kogu, vaid ideeliselt sõltuvate nullide jõuk, mida on teatud suunas juhtida seda kergem, mida enam piiratud on need inimhakatised. Ainult sel teel tehakse praegu niinimetatud parteipoliitikat selle sõna kõige halvemas mõttes. Ja ainult tänu sellele on saanud võima-likuks, et tõeline dirigent peitub alati ettevaatlikult kulisside taha ja teda isiklikult ei saa kunagi vastutusele võtta. Nii juhtubki, et rahvusele kõige kahjulikumate otsuste eest vastutab mitte lurjus, kes tegelikult on meile selle otsuse kaela sundinud, vaid terve fraktsioon.
annaabi.ee 
