docstxt/1319817035148965.txt
Sisukord Sissejuhatus Kõrbed tekivad peamiselt mandrite sisealadele, külmade hoovuste naabrusse, mäestike tuulealusele nõlvale. Eelkõige tekivad kõrbed troopilises kliimavöötmes, pöörijoonte (~30°N/S) lähedusse. Troopilises kliimavöötmes on valitsevaks kõrgrõhkkond, mis on kuiv, ning ei anna pilvedele võimalustki tekkida. Nii sajab kõrbepiirkondades väga vähe. Alla 250 mm aastas. Väheste sademete tõttu on piiratud kõrbes ka joogiks kõlbliku vee hankimine. Põhjavee kihid on hästi sügaval ning ka püsivaid jõgesid on kõrbes vähe. Kohta, kus põhjavesi on kättesaadav,...
" · Keskkonnadeterminism ütleb, et inimtegevust mõjutab füüsiline keskkond, milles tegevus aset leiab. Seega välistab antud teooria peaaegu täielikult inimese vaba tahte ja otsustusõiguse. 2. Relevant- Esoteric · Küllaltki levinud on arvamus, et geograafia ei ole nii pädev või relevantne kui võiks olla - mõjub ebaolulisena, ei valmista tudengeid ette reaalseks tööks - pööramata piisavalt tähelepanu küsimusele, mis üldse teeb ühe teadustöö relevantseks. · Inimgeograafiline teadustöö on relevantne kui see pühendub kolmele aspektile: asjakohasusele käsitletakse midagi antud hetkes ja kohas olulist, kohustumisele uurimistöö peab seda antud hetkes ja kohas olulist teenima, nt. keskkondlik õigus, rahu ülendamine ning kohaldamisele uurimistöö peaks olema rakendatav mõne sotsiaalse või poliitilise probleem lahendamisele. · Kuigi uurimistöö võib mingil hetkel tunduda mitterelevantne, võib see selleks osutuda
Võis ette näha, et mõne aja pärast pole enam tundmatuid piirkondi. Kriis saabus 1920aastatel kui polnud enam tundmatuid piirkondi lisaks oli liiga palju infot. Info üleküllus. Bernhard Varenius esimene, kes püüdis geograafilist teavet struktureerida . XIX sajandi suured geograafid rajasidki moodsa geograafiateaduse ja töötasid suures osas valja selle enesem6istmise, mida me nüüdsel ajal nimetame regiooniparadigmaks. See oli ühtne geograafia, sest nii loodus-kui inimgeograafiline komponent olid koondatud ühise peateema ümber - erinevate loodusnähtuste ning inimtegevuste vastastikune mõju üksteisele nende ruumilise laheduse alusel, sel alusel, et kõik need nähtused paiknesid ja tegevused toimusid lähestikku, ühes ruumiosas, regioonis. See peateema oli ühtlasi filter, mis toimetas geograafilise teabe valikut -mida sellega siduda ei õnnestunud, see jäi väljapoole geograafiat. Ja samuti oli see peateema ka teabekorrastuspõhimõte, geograafilise teose kava.
Nt Bernhard Varenius (1622-1650) oma teoses "Geographia Generalis", kuid suri noorelt. Probleemiga tegeles ka I. Kant (1724-1804), kuid suurema eduta. Paradigmavahetus jäi 19.saj ja 20. saj vahetuse saavutuseks. Regiooniparadigma peamised kujundajad XIX sajandil Suurimad teened regiooniparadigma kujundamisel on sakslastel Humboldtil, Ritteril, Ratzelil ja prantslasel Vidal de la Blache'il. Ühtne geograafia, sest nii loodus-kui inimgeograafiline komponent olid koondatud ühise peateema ümber: erinevate loodusnähtuste ning inimtegevuste vastastikune mõju nende ruumilise läheduse alusel (kõik need nähtused paiknesid ja tegevused toimusid lähestikku, ühes ruumiosas, regioonis). See oli filtriks teemade valikul. Tekkis geog kirjelduse tüüpkava. A. von Humboldt (1769-1859). Oli maadeuurija. Loodusgeaograaf - arvas, et kuigi geograafiad on ühtsed, inimgeograafia ainult täiendab ja lõpetab loodusgeograafiat
annaabi.ee 
