Ajude äravool maakohtadest võib küll mahajäänuid kurvastada, aga kinni hoida või asumisele saata kedagi ei saa erinevalt ajalooks saanud Nõukogude ajast, mil värsked koolilõpetajad sundkorras vajalikesse kohtadesse saadeti. Kui võrrelda mõnd maakohta või linnakest Tallinnaga on selge, et kaalukauss kaldub pealinna poole. Paljudes kohtades pole keskkoolegi, rääkimata kõrgkoolidest, pole töökohti, pole poode, ühistransporti - õieti pole inimesigi. Olles juba pea aasta elanud sünnilinna Tallinna asemel Pänumaa külakeses, kus lähimad naabrid on poole kilomeetri kaugusel võin lisada, et hetkel pole meil ka ajalehti või kirju, sest postimees tüdines lõplikult auklikest teedest ja pani ameti päevapealt maha. Kui tsiteerida Jüri Mõisa, siis piltlikult ,, Ehitusmaterjalide hind on üle Eesti ühesugune, aga sellest ehitatud maja väärtus väga erinev olenevalt sellest, kus maja asub
Minu arvates on Sipa Naisseltsi suguseid seltse just vaja sellistele väiksetele kohtadele nagu Sipa. Nad korraldavad väikestes kohtades üritusi ja näitusi. Nad tegelevad naistöödega nagu kästitöö. Nad korraldavad käsitöönäitusi, kus on välja pandud nii savitöid, siidritrükki ja kaltsuvaipu. Neil on isegi oma Kroonika, kuhu nad kirjutavad oma tegevustest ja lisavad pilte. Ainus asi, mis nad võiks veel teha oleks ennast rohkem reklaamida, sest enamus Märjamaa inimesigi ei tea, mis see selt on ja mida nad teevad. Ja kes on tegelikult Sipa ürituste taga. KASUTATUD KIRJANDUS: http://marjamaa.kovtp.ee
emaseid kasse piiramas ja elu läks endiselt edasi. Miski oli kirjanikus muutunud, aga samas oli kõik endine. Oluliseks võib seda seika pidada selle tõttu, et see nii ilmekalt kirjeldab raamatu põhiteemat. Sama teemat kordavad ka kaks järgmist stseeni mandala loomine ja lõpetuseks metsavahi(kirjaniku) lugu Kärbse talu Richardist ja tema arutlusel vee muutumisest. Inimene sünnib, elab ja sureb. Looduski tärkab õitsele, kannab vilju, närtsib ja sureb selleks, et uuesti ärgata. Inimesigi sünnib uuesti. Nii loodus kui ka inimene on alatasa muutuv, aja arenedes muutub ka inimese ja looduse suhe, on vahel parem, vahel halvem. Mõnes mõttes kordub see sama ring aina uuesti ja uuesti ainult veidike erinevates varjundites. Muutusi sümboliseerib vesi. On ta vahel selge ja rahulik, vahel voolab kiirelt, vahel seisab, aurab, imendub maasse, sajab taevast. Nii on ka inimene alatasa muutuv kuid mitte kunagi päris kaduv.
ja ihu ligi poevad, ja elu eriti rikuvad hääd naised ja kurjad koerad. Suur tolmune maantee on pärani, ta nõiub, sa lähed õnge, sa mõtled, nüüd lähed ärani, kuid sinna sa tolmusse kõnged. Ja üle su luie lähevad veovankrid ja sõdurisaapad. Sealt just nagu suure une seest sa neile tervitust kaapad. Unistaja Ma pole õppinud ehitama ilusaid linnu, ma pole õppinud armastama külmi, asjalikke metalle ja inimesigi ma tunnen vist vähe-vähe. On palju tarkust vist tarvis et üleüldse midagi tõeliselt osata! Aga ühte ma justkui oskan: unistada, et linnad kõik kauneiks saaksid, et metall meie kätes poleks surma sümboliks kunagi; ning inimestest unistan, kes paremad palju kui meie. Lugev naine Mu emandal on ilus auto ja imekena koerake. Mu emandal on ilus auto, ent ilusam veel armuke. See armuke on ilus raamat,
annaabi.ee 
