Kodukassi põlvnemine Üsna sageli on juhtunud, et kass valib omaniku, mitte vastupidi! Erinevalt teistest koduloomadest ei vaja kodukass ellujäämiseks erilist inimesepoolset tuge. Kui ta oma inimese mingil põhjusel kaotab, saab ta ka metsiku eluga hakkama. Seetõttu on teadlastele jäänud mõistatuseks, miks ja kuidas sai metskassist koduloom? Asjatundjad on pikka aega arvanud, et kass kodustati 3600 a tagasi Egiptuses. Samas viitavad viimased geneetilised ja arheoloogilised uurimised märksa varasemale ajale, ligikaudu 10 000 aatat tagasi. Samuti mitte Egiptusele, vaid Viljaka Poolkuu piirkonnale (vaata kaart)
surve ületamist, eneseületamist. Inimene tajub kohust kui oma seesmist veendumust. Südametunnistuse mõiste suhestab inimese püüdlused, otsused ja tegevuse kohuse mõistega. Südametunnistus on inimese võime anda hinnang oma eesmärkidele, püüdlustele, tegudele. Südametunnistus on inimese vastutus iseenda ees. Südametunnistus tagab inimesele võime ilma välise sunnita täita oma kõlbelist kohust. Õnne mõiste väljendab täiusetunnet. Õnn eeldab inimesepoolset pingutust. Õnne paradoks J.S. Mill: inimese teadlik võime elada õnneta moodustub kõige kindlama vahendi täiusliku õnne saavutamiseks. Mida vähem me jookseme õnne järele, mida enam me oleme hõivatud oma elutööga, seda enam rahuldust ja õnne me leiame. Õigluse mõiste nõuab, et inimeste õigused ja kohustused, tegevus ja selle tulemused, teened ja tunnustus oleksid omavahel vastavuses ja arvestaksid inimühendust. Õiglust käsitletakse tihtipeale eelkõige võrdsusena.
See on Platoni järgi fikseeritud vooruste üleajalooliste olemustega. Seega annab maailma igavene olemus-struktuur tema käsituse kohaselt inimesele justkui ette eetiliselt õigustatud käitumise normid. Niisuguste normide mõistmine ning sellekohane käitumine on seetõttu sõltuvuses sellest, kuivõrd on inimesed võimelised vastavaks olemustunnetuseks. Samas tuleb silmas pidada, et eetiliste normide tunnetamine ei kujuta endast Platoni järgi mitte inimesepoolset mõistuskonstruktsioon, ammugi mitte intellektuaalset suva, vaid oleva enda struktuuriga etteantud olemuste mõistuskaemust. Kaariku võrdpilt. Eespool juba kõne all olnud Platoni hilisteoses “Phaidros” kulgeb arutlus liikumise probleemilt hinge olemuse käsitlusele. (246b-249c; Platon, Teosed I, lk. 312-316) Sokrates ütleb siin, et hinge idee (olemus) nõuaks jumalikku ja ulatuslikku käsitlemist, see, mille sarnane on hing, võimaldab aga inimlikku ja lühemat käsitlust
annaabi.ee 
