võimetusest taluda masendust. Kasvatuses on kõige parem, kui kritiseeritakse või kiidetakse lapse tegu, mitte ei ülistata ega alandata tema isikut. Tegelikkuses on vastastikune solvamine ja isikut puudutav kriitika üsna tavalised.( Pere ja Kodu 2009) Kuuleme sageli vanemaid tänaval oma võsukestele ütlemas: · Issand, kui loll sa oled! · Vaata, milline sa välja näed! · Tita! Või siis kuulen vanemate ahastusi: · Ega sinust vist inimeselooma saa! Või siis õpetajate põhjapanevaid klausleid: · Lootusetu! · Ebanormaalne! · Imbetsill! · Asotsiaal! · Tänavalaps! Milliseks kujuneb täiskasvanu, keda on lapsepõlves sarjatud selliste väljenditega? Psühholoogid teavad , et niiviisi süveneb vaid teadmine: ,,loll ma olen ja lolliks ka jään. Ja mis see teie asi on?!" Kui inimene omandab täiskasvanuks saades sellise käitumismalli, hakkab ta tahes-tahtmata lõhkuma kõike head ja ilusat, millest ta ise on ilma jäänud
ohuna ette just seda, millest räägib Michael Winterhoff oma raamatus - lapse sotsiaalset (kõlbelist) alaarengut. George Steineri arvates on praeguse hariduse ning kultuuri valitsev joon mälu kõhetumine. Traditsioon, mille järgi teati olulisi tekste peast, katkes siis, kui koolist kaotati tuupimine. Kui meil pole, mida meenutada, on meie siseelu vaene. XX sajandi haridusreformijad sellele ei mõelnud, kirjutab Toomas Paul (2009) oma raamatus "Seitse sabasulge. Katse kirjeldada inimeselooma". Inimese liigitunnus on vaimsus. Inimene on sündides vaimselt tühi, ütleb Uku Masing. Peeter Põllu määratluse järgi ongi kasvatuse ülesanne see tühjus täita, tõsta inimene vaimuilma, anda talle juurde seda, mis tal sünnipäraselt puudub. Inimese loomus on läbi aegade samaks jäänud ning samaks on jäänud ka kasvamise ja kasvatuse seosed. Käesolev raamat tutvustab lugejale klassikalise ehk traditsioonilise pedagoogika unustatud ja
Kas meesterahvas tohib na kärsitu olla? Ma naljatasin . . . Kuule, kas sul seda viina veel palju on? On küll? Mai, mine pane mett ja leiba lauale! Ehk soojendab sepp selga ja võtab pisut hingepidet.» Krõõt kadus ukse taha ja Priidu ning Mai talutasid sepa poolvägisi elutuppa. Perenaine ja viina-ankur olid nagu tina tuhka kadunud. Noortele inimestele ei teinud see suuremat valu. Pea täitis nende rõõmus vadin ja naer tervet tuba. Kõigest 140 oli näha, et need kolm inimeselooma isekeskis väga suured sõbrad olid. Küll oli Risti Krõõt katsunud ümberkaudsetest mõisatest ja Viljandi linnast alamat saksa soost rahvast oma majasse meelitada ja oma Japsi nende noorema sooga sõbraks teha. «Antvärgid» tulid ka vahel jõuka perenaise toitu maitsema ja sealt seda või teist kinki kaasa võtma, vaatasid aga siiski «vabadele talupoegadele» üleõla ega kutsunud neid iialgi enda juurde võõraks
annaabi.ee 
