1. Mis on ja millega tegeleb filosoofiline antropoloogia? Milliseid filosoofilise antropoloogia paradigmasid te teate? Filosoofiline antropoloogia on filosoofiline õpetus inimesest, uurimus inimesest ja tema loomusest, mis uurib inimese nn toimemehhanisme, tema omadusi, mis eristavad teda teistest olenditest/ isenditest. Inimese olemuse selgitamisel kasutab filosoofia erinevaid strateegiaid, nagu nt etoloogiline strateegia, voluntaristlik, eksistentsialistlik, klassikaline, on ka kristlik inimesekontseptsioon, romantismile omane strateegia, tänapäeval on inimloomuse seletamiseks läbiv konstruktivistlik ja strukturalistlik käsitlus, samuti on materialistlik strateegia, 19. saj lõpust psüühika mõiste kerkimisest "hinge" asemele on psühholoogiline, fenomenoloogiline ning psühhoanalüütiline käsitlus, ning vaimu ja keha vahekorda käsitlev analüütilisele filosoofiiale omane strateegia. 2. Kirjeldage, kuidas mõistetakse inimest järgmistes filosoofilise antropoloogia suundades:
abiellumisvõimalusega tegelevad lood. 1901. aastal ilmunud "Mäetaguse vanad" kannab juba selgemini Tammsaarele omast käekirja. 1902. aastal avaldatud "Kaks paari ja üksainus" on järgmine jutt, mis kriitikute hinnangul eesti kirjandusmaastikul uuemaid jooni esile tõi - seda on peetud selgeks naturalismi näiteks eesti kirjanduses. Aina selgemalt hakkab välja tulema ka kirjaniku inimesekontseptsioon. Seoses ühiskondlike kriisidega ja I Maailmasõjaga kirjutas Tammsaare ka ühiskonnakriitilist publitsistikat, näiteks "Sõjamõtted". Paralleelselt omaloomingu kirjutamisega alustas Tammsaare tõlkimisega, lisaks sellele kirjutas ta pidevalt publitsistikat, mis tänapäevalgi mõnusat lugemist pakub, hämmastades teravmeelsuse ja aegumatusega. 1919. aastal lahkus Tammsaare Koitjärvelt ning alustas vabakutselise kirjaniku elu Tallinnas.
tegelevad lood. 1901. aastal ilmunud "Mäetaguse vanad" kannab juba selgemini Tammsaarele omast käekirja, kuid selle järel ei ilmu jällegi mõnda aega sama hea tasemega jutte. 1902. aastal avaldatud "Kaks paari ja üksainus" on järgmine jutt, mis kriitikute hinnangul eesti kirjandusmaastikul uuemaid jooni esile tõi - seda on peetud selgeks naturalismi näiteks eesti kirjanduses. Aina selgemalt hakkab välja tulema ka kirjaniku inimesekontseptsioon. Tammsaare oli kursis nii E. Zola teoste kui naturalismi teoreetiliste seisukohtadega, mistõttu on küllalt loomulik, et ta neid oma loomingus katsetada tahtis. Naturalism ei olnud aga päris see, mida Tammsaare kirjandusest otsis, niisiis on see vaid üks väike aspekt tema loomingust. Jutustuses "Vanad ja noored", mis ilmus 1903. aastal, tuleb Tammsaare tagasi realistliku elukujutuse juurde, kuid juba väga tammsaarelikul moel. Juba selle looga on selge, et Tammsaare on eepiline kirjanik,
vastandatud noore Peterburi poisi armastusega keda valdab suur, kirglik armastus - tema armastatu suri - suur paanika, aga juba aasta pärast abiellub teisega. Igavene vs ajutine armastus. Aga - nende vana maailma armastajate elu on üks suur joomine ja söömine. Nende vaimne maailm on tühine. Siin on vastuolu. Inimene kui Jumala loodud ilus ja hea inimene vs see, mis neist elu jooksul saab. Gogolil muutub inimesekontseptsioon väga keeruliseks. ,,Ivanide tüli" - ilmneb õudne bürokraatiamaailm. Ei ole enam ebaloomulikke jõude, on inimeste enda rumalus, piiratus, nende tühine elu, mis teeb loo fantastiliseks e fantasmagooriliseks (kui maailm ise on pöörane, hull). Paber on rohkem väärt kui inimene! Lööb välja eriti Peterburi jutustustes, eelkõige ,,Ninas" - nina haab elama omaette elu - oma auastmega, kindrali mundris. Nina omanik ei saa ninaga midagi teha. See oli tegelikult unenägu
annaabi.ee 
