Inimese organismi skeletlihased (0)

TALLINNA ÜLIKOOL  Loodus-ja terviseteaduste instituut  Rekreatsioonikorraldus   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
    Kaireen Käen    INIMESE ORGANISMI SKELETILIHASED    Essee   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
    Tallinn 2020 


Skeletilihased ehk vöötlihased on ainsad tahtele alluvad lihased inimese organismis- see 
tähendab, et skeletilihased on kontraktiilsed vöötlihased. Struktuuriks on pikad ning niitjad 
rakud, millel on mitu tuuma. (liha morfoloogia). Lihasrakud on keeruka ehitusega ning need 
meenutavad silindri kuju. Skeletilihaskudet esineb näiteks suulae, neelu, söögitoru ülaosa ning 
keelelihases. (Rääsk, T). Skeletilihaseid on inimese organismis üle 400 ning need kaaluvad 40% 
kehamassi kogukaalust. (Mäekask, K).  
Tänu skeletilihase olemasolule saavad inimorganismid eluks tähtsa funktsiooni- liikumise. 
Seetõttu on välja kujunenud ka erinevaid lihaseid, mis on ehituselt isemoodi. Skeletilihas 
kiudude seondumine on vajalik, et organism suudaks nende kontraheerumisel avalduvat jõudu 
üle kanda kangide süsteemile ehk skeletile. Lihaseid jaotatakse ehitusest tulenevalt nelja rühma: 
1)Mitmeosalised ja komplekslihased 
-omavad palju kinnituskohti luukangidel 
-seljalihased 
2)Lamedad ehk laiad lihased 
-asetsevad õõnsuste seintel või siis lihased ühendavad keret jäsemetega 
-selja ülilai lihas 
-mõningal hulgal laiadest lihastest on lai ja lame kõõluseline osa ehk kilekõõlus ehk aponeuroos 
-hea vastupidavus pingutustele 
-lihas lülitub töösse osade kaupa 
3)Käävjad lihased 
-paiknevad jäsemetel 
-lihase keskmine osa ehk lihasekõht aheneb otste poole, minnes lõpuks üle kõõluseks 
-lihasekõht võib moodustada kolmandiku kuni poole kogu lihase pikkusest 
-lihaskiud, mis moodustavad lihasekõhu võivad paikneda kolme moodi- paralleelselt, 
ühelissulgjalt, kahelissulgjalt lihase pikitelje suhtes 
-olenevalt paigutusest tulenevad ka lihase mehaanilised omadused 
4)Sõõr- ja sulgurlihased 
-paiknevad ümber avade (Vain, A. 2002). 
  Levinumad skeletilihased  
Inimorganismis on küll üle 400 skeletilihase. Suurimaks skeletilihaseks on tuharalihas ning 
organismi väikseimad lihased on silmalihased. Suurimad skeletilihased on: näolihased, 
kaelalihased, deltalihas, õlavarre kakspealihas, kõhu sirglihas, rätsepalihas, reiesirglihas, 
sääremarjalihas, kaksiksääremarja lihas, reie kakspealihas, suur tuharalihas, selja lailihas ning 
trapetslihas.  
 
Vöötlihaskiu ehitus: 
Vöötlihaskiu sisemus ehk sarkoplasma koosneb omakorda mitokondritest, rakusisaldistest ning 
müofibrillidest.(Rääsk, T.2020). Müofibrillid on niidikujulised moodustised, mis paiknevad 
lihaskiu sees. Müofibrillide hulk võib ulatuda üle 2000. Müofibrill jaguneb omakorda 
aktiiniflamentidest, müosiiniflamentidest ning titiiniflamentidest. Viimane neist on kõige 
suurema molekuliga, kui arvestada kaalu. Titiiniflament kaalub 800 000daltonit, müosiiniflament 
490 000 daltonit ning aktiiniflament kaalub 76 000daltonit. Raskeim flament neist on ainus, mis 
muudab enda pikkust lihase kontraktsioonil- titiiniflament on elastne. (Vain, A. 2011). 


Kiudude järgi saab skeletilihaskiude jaotada kaheks: punased kiud, ning valged kiud.  
Punased kiud ehk aeglased lihaskiud ehk I tüübi lihaskiud on aeglased, oksüdatiivsed. Nende 
müoglobiini sisaldus on suur, müobibrille on vähe, suktsinaatdehüdrogenaasi ja aluselise 
fosfataasi aktiivsus on kõrge ning ATF-aasi aktiivsus on madal. Esimese rühma kuuluvad 
pidevalt funktsioneerivad kiud.  
Valged kiud ehk kiired lihaskiud ehk II tüüpi lihaskiud on kiired glükolüütilised, nende 
müoglobiinisisaldus on väike. Valgetes kiududes on müofibrille palju, fostorülaasi ja ATF-aasi 
aktiivsus on kõrged. Teise tüübi kiude on vähe, kuid need on kohanenud ühekordseks kiireks ja 
jõuliseks liigutuseks.  
  Skeletilihase biomehhaanika 
Vaadeldes skeletilihast kui biomehaanilist aspekti, saame teada, et skeletilihasel kui organil on 
kolm erinevat funktsiooni: jõu genereerimine, mehaanilise energia dissipatsioon ning 
rekuperatsioon. Neid kolme funktsioone teostab skeletilihas keerulisel viisil.  
funktsioone teostab skeletilihas järgmisel viisil. Jõu genereerimisel pärast närviimpulsist 
vallandunud müosiini filamentide ristisillakeste radiaalset liikumist pingestatakse endo- peri- ja 
epimüüseum, suureneb lihaskiu siserõhk, sellele järgneb perimeetri suurenemine. 
Kuna lihaskiud ja ka lihaskiudude kimp ning lihas tervikuna on kaetud sidekoeliste 
struktuuridega, kus asub kollageenija elastiininiitidest võrgustik, järgneb perimeetri 
suurenemisele lihase kui organi lühenemine, sest kollageeni- ja elastiininiitide võrgustik 
kindlustab lihase ruumala konstantsuse.  (Vain, A. 2011). 
  Skeletilihase talitus 
Skeletilihaste talitlus on närvisüsteemi kontrolli all. Selle kontrolli kõrgemad keskused 
paiknevad ajukoores. Närvirakud, mis juhivad otseselt lihaste talitlust, paiknevad seljaajus. 
Nende aksonid väljuvad närvide koosseisus seljaajust ja ulatuvad lihasteni. Närvid kujutavad 
endast närvirakkude pikkade jätkete kimpusid. Jätked hargnevad, harud ulatuvad lihasrakkudeni 
ja moodustavad seal sünapse. Sünaps on struktuur, mille kaudu närvirakus tekkinud ning närvi 
kaudu levinud erutus kantakse üle lihasrakule. Närvisüsteemis levib erutus elektrilise impulsina, 
kuid lihasrakule kantakse see üle keemilisel teel. Keemiline ühend, mis närviimpulsside mõjul 
sünapsis vabaneb ja lihasraku membraani mõjutab, tekitab seal elektrilise erutuslaine, mis piki 
rakumembraani kiiresti edasi levib. T-torukeste kaudu jõuab see erutuslaine ka lihasraku 
sisemusse ning kandub üle sarkoplasmaatilisse retiikulumi, millel on kontaktid T-süsteemiga. 
Sarkoplasmaatilisest retiikulumist vabaneb seepeale suur kogus kaltsiumi, mida seal rohkesti 
leidub. Kaltsiumi kontsentratsioon sarkoplasmas kasvab ning kaltsiumioonid mõjutavad väga 
ruttu. (Ööpik, V). 
 
Kokkuvõtteks saab järeldada, et skeletilihas on ehituselt kõige keerukam lihas, kuna see on ka 
kõige liikuvam. Talitus, ehitus ning eristus on tänapäevaks väga täpselt selgeks tehtud ning 
seetõttu saame ka täna teadlikult treenida ning teadlikult probleeme ravida.  
 
 
 


 
 
Kasutatud kirjanduse loetelu:  
 
Elias, T. Skeletilihased. Liha morfoloogia. 2012. Tartu 
http://lihamorfoloogia.weebly.com/skeletilihase-ehitus.html   Mäekask, K. Lihased.    Rääsk, T. Närvi- ja lihaskoe füsioloogia. 2020. Tallinn    Vain, A. Biomehaanika alused ja biomaterjalid. Loengumaterjalid biomeditsiinitehnika ja 
meditsiinifüüsika magistriõppe üliõpilastele. 2011. Tartu.    Vain, A. Müomeetria. Skeletilihaste funktsionaalse seisundi biomehaaniline diagnostika. 2002. 
Tartu   Ööpik, V. Lihaskoe struktuur ja talitus.