hoida konfliktide eest. Kõik tehakse talle kergeks, kõik suhtuvad temasse ettevaatusega. Eetilised normid nivelleeruvad, kuna tal on vaid harva võimalus, kogeda konflikte soovi ja normi vahel. See on üldiselt levinud eksitus, et konfliktid on kahjulikud ja neist tuleb selletõttu hoiduda. Vastupidi. Konfliktid on hämmelduse, omaenese võimete ja selle arengu allikaks, mida me nimetame "iseloomuks". On konlikte, mis asuvad sügaval meie inimeksistentsis. Näiteks konflikt loomse ja inimliku alge vahel meis. Neid konflikte tuleb teadvustada, sügavalt läbielada ja neid mitte ainult mõistusega, vaid ka tunnetega aktsepteerida. Kui neid eitatakse või üksnes mõistuspäraselt haaratakse, siis viib see pealispinnalisele, üksnes piirialadel jooksvale elamuslikkusele. 8
armastust väärivaks peab, midagi populaarsuse ja sugulise võlu vahepealset. 3 1 ARMASTUSE TEOORIA Ükskõik milline armastuse teooria peab lähtuma inimese, inimeksistentsi teooriast. Kui kohtame armastust või pigem armastuse vastet loomariigis, siis loomade kiindumused kuuluvad peamiselt instinktide valda; inimeses toimivad vaid instinktide jäänused. Inimeksistentsis on oluline tähtsus asjaolul, et inimene on esile kerkinud loomade kuningriigist. Kuid inimesele on kingitud mõistus: ta on teadlik enesest, kaaslastest, oma minevikust ja tulevikuvõimalustest. Inimene on ka teadlik oma eraldatusest ja üksildusest, mis tekitab ängistust, häbi ja süütunnet. Tänapäeval otsitakse armastust just meeleheitlikult sellepärast, et mitte tunda teiste ees häbi ja ebamugavust, kui kõigil teistel on niinimetatud oma armastus olemas
see mõtteeksperiment läbi teha ja mitte keegi, kes seda teeb, ei saa Descartes`i väite ja veendumuse kohaselt mitte jõuda samale äsjarefereeritud tulemusele, millele temagi jõudis. Õpetus kahest substantsist. Descartes ei piirdu alusväite cogito ergo sum absoluutse tõsikindluse tõestusega, vaid läheb sellelt üle lausele: "Mina olen mõtlev substants". See kujutab endast üleminekut tunnetuselt, et ma olen, tunnetusele, mis ma olen mis on inimeksistentsis olemuslik. Ratsionalismi vaimus peab Descartes inimolemisele olemuslikuks mõtlemist, seevastu kui inimese meeleline külg taandub teisejärguliseks. Vastavalt on meeled ka teadmiseallikaina mõtlemisega võrreldes teisejärgulised. Substants tähendab Descartes`i sõnakasutuses midagi, mis ei vaja oma olemasoluks mitte midagi teist. Nähtust saab nimetada substantsiks, kui tema olemasolu ei sõltu millestki teisest (Principia I, 51). Näiteks nähtuste
annaabi.ee 
