Selle kaudu sai ta osa mitmetes filmides. ,,Andruse õnn" ja ,,Jahid merel" on vasti kõige tuntumad. Samuti osales ta väga heas lavatükis ,,Äike", kirjutatud vene kirjaniku Aleksandr Ostrovski poolt. Hakkas tegelema isetegelikult näitlejana. Jäi silma inimestele oma kena väljanägemise ja näitleja annetega. See Ruthi filmidesse tõigi. Tädi Ruthile meeldis ka võimelda nind trennis tutvus oma kauaaegse sõbranna Ingridiga, kes kahjuks Estonia laeval hukkus. Ruth Püss on olnud kaks korda abielus. Esimene abielu kinnitati 1947. aastal, kuid see lõppes lahutusega. Teine kord abiellus 1968.aastal operaatori ja töökaaslase Arvi Püssiga, kellega oli koos kuni surmani. Televisiooni sattus Ruth päris juhuslikult. Nimelt jäi ta lihtsalt jällegi silma oma võluva sarmiga ning kutsutigi teda seejärel tööle. Oma teise abikaasaga tutvus ta tööl. Kuna tol ajal olid kõik saated otse, siis pidi töötama pea,
Tiinale tekivad külmavärinad, sest Ville ei hakkaks talle elusees meeldima.Ükskord aga ühel peol nende vahel tekkis midagi. Tiina klassis käib ka üks tuupur, kellel on kõik viied ja kodused tööd on alati tehtud, kuid ta ei suhtle klassist mitte kellegagi ja ei aita kedagi, just seepärast kõik teda põlgavadki. Ta nimi on nimelt Sven Allan. Sven on väikest kasvu ja tal on suured prillid. Svenile meeldib oma klassiõde, kes elab ta vastas, vahel õnnestub tal Ingridiga ühel ajal koos kooli minna. Sven Allani isa on poja üle väga uhke ja uhkustab kõigi ees, Sven on sellest aga väsinud ja ta ei taha enam nii tark ja eeskujulik olla. Ühel hetkel hakkavad Sveniga imelikud asjad juhtuma. Hommikul seisavad kõik Sven Allani kapi juures. Ta kapile on kirjutatud ,, Sa pead surema", Tiinal tekib tunne, et Sveniga on midagi halba juhtunud, võib olla on ta juba surnud. Veel kahtlasem on see, et tavaliselt on Sven üks esimesi kes kooli jõuab, nüüd
tugeva, tahtejõulise, ühiskonnale vajaliku inimese otsingud. Peer on sellise inimese antipood, sest mitte kunagi ei jää ta iseendaks, tal polegi oma ideaali. Arutu kiitlemine on ta nõrkuse tunnuseks. Peeri elu koosneb vaid kompromissidest ja alistumistest, temasse on koondatud kogu inimlik nõrkus. Näidendi kangelase läbi häbimärgistab Ibsen ühiskonna neid jooni, mille vastu ta alati on võidelnud. Peer Gynt ei oodanud ega igatsenud kedagi. Kogu elu, alates seiklusest Ingridiga, oli pidev nautlemine ja küllastumiste rida, mis hinge nüristas. Gyntilik egoism, tema sisemine portree peegeldas Peeri iseendaga rahulolemist. Ei ole tal kaastunnet ega mõistmist emale, ta meeleheitele ja üksindustundele, ei valuta ta südant neidude võrgutamise ega eluajaks ootama jäetud armastava Solvejgi pärast. Inimesele omane vastutustunne on Peer Gynti jaoks tundmatu. Mõlemas draamas mõistab Ibsen hukka individualismi, mille äärmusi kehastavad Brand ja Peer Gynt.
annaabi.ee 
