Macbethi osatäitjale Felice Varesile saadetud kirjadest aga leiame põhjaliku ja sisuka rolli- ning muusikaanalüüsi. Naapoli lavastusele eelnenud perioodil tegi tõetruud tõlgitsust nõudvale heliloojale tõsist muret leedi ise. "Tadolinil on kaunis ja lahke nägu, mina aga tahaksin Lady Macbethi näha inetuna ja õudustäratavana. Tadolini hääl on imeteldav, helge, võimas; mina aga sooviksin, et Leedi hääl oleks terav, tume ja sünge. Tadolini hääles on midagi ingellikku, mina tahaksin, et leedi hääles oleks midagi saatanlikku," kirjutas Verdi Cammaranole. Ja nii see siis juhtuski, et ooperipraktikasse toodud julged uuendused häirisid hääleilu, tehnikat ning kaunist välimust demonstreerida harjunud lauljaid üpris tublisti. Ooperi esietendus möödus suure menuga. Verdi ise pidas teost oma senise loomingu tipuks ning pühendas selle tänutundes Antonio Barezzile. "Macbethi" Naapoli - lavastus 1848. a
olevusest, kes võib küll olla hea ja armuline, kuid samas ka halastamatu ning kurja tahtega, nõudes näiteks Aabrahamilt Iisaki ohverdamist või tehes muid ,,jubedusi". Kasvas ka skepsis oma isa poolt kuulutatava tõe ning kõige kirikuga seonduva suhtes. Jällegi näib kõrvaltvaatajale peaaegu ilmsena, et tegemist on tüüpilise ,,pastoripoja" alateadliku mässuga ümbritsevate ootuste vastu. Need nõuavad eeskujulikkust, kiriku au kõrgel hoidmist ning pea ingellikku käitumist tavaliselt lapselt. Siiski ei näe Jung siin seost isikliku hingeseisundi ning perekonnas valitsenud pingetega, vaid vaatleb eelpoolkirjeldatut kui objektiivset, numinoosset ja kosmilist tõeilmutust. Jungi kriitilisus, aga samuti kaastunne oma isa suhtes süveneb järjest. Tema tahe on aidata oma isa - kes on doktorikraadiga, kuid kramplikult pimedast uskumisnõudest kinnihoidev mees - kuid ta ei tea, kuidas seda teha. Jung oli veendunud, et kui isa oma kahtlustele järele annaks,
unustanud. Kuid teie, proua,» jätkas noviits, «mulle näib, et teie olete vaba, ja kui te tahaksite põgeneda, oleneks see vaid teist.» «Kuhu peaksin ma minema ilma sõpradeta, ilma rahata selles Prantsusmaa osas, mida ma ei tunne ja kus ma ei ole iialgi käinud? . ..» «Oh,» hüüdis noviits, «sõpru leiate kõikjalt, kuhu ilmute. Te näite nii hea ja olete nii ilus.» «Kuid ikkagi olen ma üksi ja tagakiusatud,» vastas mileedi, püüdes oma naeratusele anda ingellikku mahedust. «Teate,» ütles noviits, «tuleb loota taeva peale. Alati on hetki, kus sooritatud heateod astuvad teie kaitseks välja jumala ees. Võib-olla on minuga kohtumine teile õnneks, sest nii tähtsusetu ja võimetu kui ma olengi, siiski leian siit välja pääsedes mõningaid võimsaid sõpru, kes on astunud välja minu kaitseks ja kes võivad seda teha ka teie heaks.» «Oh, kui ma ütlesin, et ma olen üksi,» sõnas mileedi lootuses, et enesest kõneldes
annaabi.ee 
