kogu populatsiooni peagi koosneks rühm egoistidest, kuigi rühma heaolu kannataks Tänapäevane seisukoht: looduslik valik toimib eelkõige siiski isenditele valik soosib isendeid, kes suudavad jätta rohkem järglasi kui teised indiviidid (st. levitada oma geene), kaasa arvatud siis, kui nad teevad seda teiste arvel rühmavalik on erandlik nähtus ja omab evolutsioonis harva tähtsust 14. Rühmavaliku idee põhierinevus indiviidivaliku kontseptsioonist. Eeltoodust omakorda paistab, et looduslik valik peaks eranditult soosima isendite egoismi ja konkurentsi, ja et agressiivsus peaks olema loomariigis valdav käitumisviis. 15. Näiteid loomade egoismist ja agressiivsusest. Lõvide infantitsiid? 16. Liigisisese agressiivsuse vähesuse põhjendus indiviidivaliku seisukohast. Seletus: otsene füüsiline konflikt on alati ohtlik ka suuremale ja tugevamale loomale 17
õisikud. Selline käitumine võimaldab nektaril õites vahepeal piisavalt taastuda. Muude limiteerivate asjaolude arvestamise vajadus optimaalse käitumise ennustamisel. Mikrotoitained ja kiskjad. Tasub vahetada piirkonda kust toitu otsida, et oleks mitmekesisem. Või siis mitte kaua üheskohas viibida, sest kiskjad. Altruismi mõistatus. Rühmavaliku hüpotees, selle kriitika, tänapäevane seisukoht. Rühmavaliku idee põhierinevus indiviidivaliku kontseptsioonist. Loomad gruppides töötavad ühe eesmärgi nimel ja pole egoistlikud. Loomade käitumine on kõige paremini mõistetav, kui eeldada, et isend toimib liigi või loomarühma huvides, kuhu ta kuulub. Seda ideed kritiseeriti, sest kui kõik on ohvrimeelsed ja üks ei ole, siis muutuks rühm uuesti egoistlikuks. Tänapäeval leitakse, et looduslik valik toimib eelkõige isenditele ning rühmavalik on väga erandlik nähtus. Põhierinevus on see, et rühmas keskenduvad kõik
Rühmavalik võib kõne alla tulla üksnes väga erandlikel juhtudel (teatud väga spetsiifiliste ja harvaesinevate tingimuste paikapidamisel) ja omab evolutsioonis väikest tähtsust. Klassikalisest valikuteooriast piisab – Kriitikud juhtisid pealegi tähelepanu sellele, et enamikku nendest näidetest, mis Wynne-Edwards oma teooria tõestuseks tõi, saab kergesti ära seletada ka klassikalise indiviidivaliku abil. Näiteks saab liigisisese agressiivsuse suhtelist vähesust ja füüsilistest konfliktidest hoidumist klassikalise indiviidivaliku baasil ära seletada järgmiselt: füüsilise kokkupõrkega kaasneb alati risk ka tugevama looma jaoks, isegi palju nõrgema vastase tekitatud väike kriimustus võib põhjustada infektsiooni, vigastada võivad saada veenid jne. Riski vähendamise huvides on otsese füüsilise
annaabi.ee 
