animat. Ei lase neil ego üle valitseda. Ego on justkui saareke. Võitleb sellega, mis tuleneb alateadvusest. Self on keskne arhetüüp, selleni jõudmiseks on hädavajalik teadvustada oma varju ja anima/animust. Isiksuse keskpunkt, tasakaalukese. Annab inimese elule tasakaalu, eesmärgi, ühtsuse. Et jõuda, tuleb ületada vari, teada saada animus ja anima. Inimene hakkab tajuma oma ainulaadsust ja ainukordsust, - individuatsiooniprotsess. Inimene peaks jõudma oma eripära e selfini. Oma tõelisi mina leidmine. Arvab, et seda ei saa enne teha kui keskeas; vajalik teatud elukogemused jne. Ego- isiksuse teadvuse kese. Ainus täielikult teadlik arhetüüp. Annab elus järjepidevuse ja suunduse. Seisab vastu sellele, mis ähvardab teadust. Üritab meid veenda, et kõike peab ette planeerima ja analüüsima. Püüab olla hingeelus keskne element. WILHELM REICH
Anima & animus anima (hing), animus (vaim) e naiselik ja mehelik alge. Igas mehes ja naises on olemas ka vastandalge. Kui animus on liiga tugev, muutub naine sotsiaalseks, loogiliseks, vb-olla vaimukaks. Kui anima on liiga tugev, muutub mees tundlikuks jm. Selle arhetüübi mõju inimesele on väga suur. Self mina-keskne struktuuri komponent, mille ümber teised arhetüübid koonduvad. Selfi peab inimene ise lahti mõtestama, ta peab ise leidma oma ainulaadsuse, tegeliku mina see on individuatsiooniprotsess. Inimene peab läbima kolm protsessi tunnistamaks teisi isiksusestruktuuri komponente: · maski ületamine, · kontakt varjuga ja selle teadvustamine · ning anima/animusega integreerimine. Ego on teadvuse tsentrum, mis loob inimese teadlikus elus teatud suundumise, järjepidevuse. Seisab vastu teadvust ähvardavatele faktoritele, takistab alateadvusest asjadel üles kerkida. Tänu egole püüab inimene oma kogemusi analüüsida, ette planeerida
Sel põhjusel leiame alati kinnitust, kui kohtame sõpra ja kaaslast, keda rituaal kujutab: Selle näiteks oleks sõprus Mithra ja päikesejumala vahel." (JUNG 1986:65) Mithra oleks siis selles näites avarduv teadlik Mina ja päikesejumal oleks Ise (vt selgitust eespool). Jung räägib individuatsiooniga seoses vajadust ehedalt elada, mitte karta järgida oma südamehäält ning selle järel vastu minna vajadusel ka suurtele väljakutsetele. ,,Individuatsiooniprotsess algab alati sellest, kui patsient saab teadlikuks oma varjust, isiksuse osast, mida tavaliselt tähistatakse negatiivse märgiga." (JUNG 1977: 197-198) Varjust oli meil eespool juttu, sinna kuulub kõik, mida inimesel on enese juures raske heaks kiita, seda nii moraalses kui ühiskondlikus plaanis. Samuti kuulub Varju omaduste hulka spontaansus ja loomingulisus. Seetõttu on Varjule vajalik anda teatud mõistlik tegutsemisruum.
annaabi.ee 
