Self on Jungi jaoks isiksuse keskpunkt, mille ümber kõik teised arheatüübid koonduvad. See on see arheatüüp, mis annab inimese elule eesmärgi, mõtte, tasakaalu ja Jungi arust on praktiliselt võimatu eristada selfi jumalast. Jungi arust on selfi sümbolid buddha, kristus, aga ka ring, ruut j väike laps. Inimene peab selfi iseenda jaoks ise ära desifreerima ehk inimene peab ise leidama oma ainukorduse, tõelise mina. Seda protsessi tõelise mina poole liikumisel nimetab Jung individuatsiooniks. Esiteks tuleks ületada maski domineerimine, rollitäitja eneses ehk inimene muudab tähelepanu ühiskonnalt iseendale. Teiseks tuleks teadvustada oma varjukülge ja ka animat & animust ning alles siis saab jõuda oma selfini. Jungi arust on see keeruline ja aeganõudev protsess ning seda pole võimalik enne keskiga saavutada. Jung uskus, et self on kui jumal inimeses ning ta uskuski, et kõige tähtsam on uskuda seda
Arhetüübid on seostatavad instinkidega viimased väljenduvad füsioloodiliste tungide tasandil, esimesed on nendesamade tungide ekvivalenid sümboolsete fantaasiate tasandil. Need taastekivad igal ajal ja kõigis maailma paigus ka juhul, kui on välistatud otsene järglastele edasiandmine või ,,ristviljastumine" kultuuri vahendusel. Nii psüühilise arengu kui ka religiooni seisukohalt on tähtsaimaks arhetüübiks Ise. Ise on sihiks protsessile, mida Jung nim individuatsiooniks. See on pikaajaline protsess, mille käigus teadvus ja alateadvus ,,lepivad ära". Ise´st võib niisiis mõelda kui teadliku mina ja alateadvsulike jõudude tasakaalupunktist. Ise olulisus ja erisaatus seisneb selles, et Jungi järgi kuulub Ise arhetüüp vahetult kokku kujutlusega Jumalast. Teisiti öeldes individuatsiooni sisuks on taibata Jumalat. Omaenese psüühika saladusega kohtumist ei saa eristada Jumala-kogemusest. 3. märts 2010 Ain Riistan RELIGIOONI SOTSIAALSEID ASPEKTE.
Ilmselgelt - väga küsitava väärtusega psüühilisest seisundist. Teadvuse või nõndanimetatud isiksuse ühtsus ei ole üldsegi mitte reaalsus, vaid hoopis soovunelm." (JUNG 1986: 38) Siit näeme kujukalt Jungi ettekujutust psüühikast, mis vajab arengut, kooskõla leidmist seesmiste vastuolude vahel. Kui inimene kadunud poja kombel suudab lõpuks ,,keskeneda enesesse" ning leida elus tasakaalu, siis on oluline osa tema arengust ning eneseleidmisest, mida Jung nimetab ,,individuatsiooniks", läbitud. Kui inimene seda ei suuda, jääb ta edasi vaevlema vähem või rohkem tugevate seesmiste vastuolude küüsi ning võib neis koguni hukka saada. Siin kirjeldatud mudeli dünaamikat on väga oluline mõista, kuna Jung kasutab seda täie otsustavusega ka Jumala puhul pidades silmas trinitaarset ehk ,,jagunenud-eristunud" konteksti ning nähes Jumalat mitte staatilisena, vaid arenevana. 3.2.3. Kollektiivne alateadvus ehk teadvustamatus
annaabi.ee 
