Ka näitas kalender ära feodaalrendi ja talupoegade kohustuste täitmise tähtaegu-need langesid tavaliselt kokku tähtsamate pühadega. Looduses toimuv vahetus tagab põhivajaduste rahuldamise. Kujutavas kunstis, kirjanduses ja folklooris, renessansiaja pidustustel ja karnevalidel esineb ,,groteskse keha" kujund. See on inimese-looma, inimese-taime kujutis, näiteks inimpeadega puud, jalgadega pead ja mitmekäelised olendid. Groteskne keha on individualiseerimata ja lõpetamata, pidevas ühenduses teda sünnitava ja uuesti neelava maaga. Selline maailmakäsitus sündis inimese suhtumisest loodusesse kui oma isikliku ,,mina" jätku. Veel ei olnud tekkinud vahendeid, mis oleks inimest looduse mõjutamisel abistanud ja teda selle rüpest eraldanud. Alles üleminekul uusaega loob tööstuse arenemine tingimused inimese teistsuguseks lähenemiseks loodusele. Keskaja inimese suhtumist loodusesse ei saa samastada ürgkogukondlikus ühiskonnas olnuga.
Mitmetasandiline mäng inimeste identiteediga, milles lavastaja ja kunstnik taotlesid eheda keskkonna loomist (lavale toodi mitmeid esemeid päriselust), mis oli ühendatud märksa keerukama kujundlikkusega. Tühjas lavaruumis domineeris 3 suurt detaili: suur aurukatel, naeltest kõrrepõld ja horisondil hiiglaslik punutud Peko. Rohmakust ja talupoeglikkust lisasid kostüümid, mis olid tehtud kaltsuvaipadest ja vildist. Tegelased, kes olid nimeta, näota ja individualiseerimata karakteriga, kandsid maske. Naid hakkasid kandma ka sõtta läinud ja seeläbi justkui oma nime ja näo kaotanud tegelased, kes muutusid selles lootusetus heitluses tapalammasteks. 7. Kuidas toimus ja milles seisnes murrang teatris aastal 1969? 60-date teisel poolel oli teatris valitsev olmerealism noorema teatrirahva jaoks oma köitvuse kaotanud. Seni uuenduslikuna tundunud Panso teatrilaad hakkas vaikselt kanoniseerima, tekitades vajaduse uue väljenduslaadi jaoks
Mitmetasandiline mäng inimeste identiteediga, milles lavastaja ja kunstnik taotlesid eheda keskkonna loomist (lavale toodi mitmeid esemeid päriselust), mis oli ühendatud märksa keerukama kujundlikkusega. Tühjas lavaruumis domineeris 3 suurt detaili: suur aurukatel, naeltest kõrrepõld ja horisondil hiiglaslik punutud Peko. Rohmakust ja talupoeglikkust lisasid kostüümid, mis olid tehtud kaltsuvaipadest ja vildist. Tegelased, kes olid nimeta, näota ja individualiseerimata karakteriga, kandsid maske. Naid hakkasid kandma ka sõttaläinud ja seeläbi justkui oma nime ja näo kaotanud tegelased, kes muutusid selles lootusetus heitluses tapalammasteks. 7. Kuidas toimus ja milles seisnes murrang teatris aastal 1969? 60-date teisel poolel oli teatris valitsev olmerealism noorema teatrirahva jaoks oma köitvuse kaotanud. Seni uuenduslikuna tundunud Panso teatrilaad hakkas vaikselt kanoniseeruma, tekitades vajaduse uue väljenduslaadi jaoks
annaabi.ee 
