–16. sajandil. Žanri esmaviljelejaks peetakse Albrecht Dürerit. grupiportree - Vähesed grupiportreed 14. ja 15. sajandist on säilinud, kuid on palju tõendeid, et ned on maalitud 14. sajandis saadik. Grupiportreesid võib olla vähem säilinud, kuna sageli olid need suuremõõtmelised ja kogukad ning nende omanikud võisid olla huvitatud ainult ühest või kahest seal kujutatud inimesest, kuna aga individuaalportreesid võisid modelli järeltulijad kõrgel hinnata. "Öine vahtkond" Rembrandt, 1642 paraadportree- portree, millel rõhutatakse kujutatava isiku (peamiselt valitseja, väepealku) seisust, ühiskondlikku positsiooni ning suursugusust. Olulist rolli mängivad detailirohkelt edasiantud pidulik Leht 19 / 24 rõivastus ning erinevad võimuregaalid. Paraadportree tausta maalimisel on samuti kindlad reeglid -
David Hockney ,,Minu vanemad" (1977). Teisi kaksikportree harrastajaid: Anthonis van Dyck, Lorenzo Lotto, Egon Sciele. GRUPIPORTREED. Vähesed grupiportreed 14. ja 15. sajandist on säilinud, kuid on palju tõendeid, et neid on maalitud 14. sajandist saadik. Grupiportreesid võib olla vähem säilinud, kuna sageli olid need suuremõõtmelised ja kogukad ning nende omanikud võisid olla huvitatud ainult ühest või kahest seal kujutatud inimestest, kuna aga individuaalportreesid võisid modelli järeltulijad kõrgelt hinnata. Euroopa õukondade printse ja lorde maaliti sageli ümbritsetuna õukonnast ja teenritest mingis iseloomulikus tegevuses. 16. sajandist alates hakkasid kunstnikud maalima iseseisvaid perekonnaportreesid, nagu kuulus Holbeini kadunud maal sir Thomas More'ist koos perekonnaga, mida tuntakse ettevalmistavate joonistuste ja hilisemate koopiate järgi.
au" muudetud sõnadega kaasa. Kui "Nabucco" ja "Lombardlased" tegid Verdi üheks armastatumaks heliloojaks Itaalias, siis "Ernani" tõi talle kuulsuse ka väljaspool kodumaad. Muusikaliselt on "Ernani" emotsionaalne, meloodiline ning Verdi loomingus esmakordne dramaturgilise dünaamikaga teos, millele juhtmotiivistik värve ja mõtterikkust juurde lisab. Varasemast suuremat tähelepanu omistas Verdi kangelaste muusikalisele karakteristikale, luues, tõsi küll, mitte niivõrd individuaalportreesid, kuivõrd üldistatud tegelaskujusid. Dramaatiliste situatsioonide hügoolik eredus ja elamuslikkus aitasid muusika ja tegevustiku haakumisele jõudsalt kaasa. Ent siis tuli kvalitatiivne seisak. "Ernanile" lühikese ajavahemiku kestel järgnenud arvukad ooperid olid oma eelkäijast kahvatumad, väljendusvahendite otsing jäi realiseerimata, 9 üks ebaõnnestumine järgnes teisele