PR inimeste, toote disainerite ja loojate vahel Hea kasutajalugu on: Iseseisev Läbiräägitav Väärtuslik kasutajatele ja klientidele Ennustatav Väike Testitav Juhised Kirjuta iga lugu eraldi paberile Alusta pealugudega Lahuta suuremad lood väiksemateks Kirjuta lõpetatud lood Lisa kasutaja rolle lugudesse Kirjuta ühele kasutajale Kirjuta indikatiivis (kindel kõneviis) Esitlused Lugemissoovitused: Cooper, A., Reinmann, R. (2003). About Face 2.0: The Essentials of Interaction Design. Indianapolis, IN: Wiley Publishing, Inc. Cohn, M. (2004). User Stories Applied For Agile Software Development. Boston, MA: Addison Wesley. The FeedForward Blog (2007a). How Laura uses FF. http://blogs.cetis.ac.uk/feedforward/2007/10/18/how-laura-uses-ff/ The FeedForward Blog (2007b)
Sel juhul saab omandit eemaldada või mitte, need on kas elutud või mitte. Eesti keele komitatiivi ja instrumentaali suhteid väljendatakse komitatiiviga, mis on Saksa mõju. Predikaate saab väljendada üksikute finiitverbide ja verbi ning muude sõnade (adverbiaali partikkel, nimi- või omadussõna = tekib idioom, infiniitne verb) kombinatsioonidega. Levinud on, et partikleid kasutatakse perfektiivsuse väljendamiseks, samas nad toimivad kui objekt (ta sõi supi ÄRA). Verb ühildub indikatiivis, imperatiivis ja osalt ka tingivas kõneviisis täissubjektiga nii isikus kui arvus. Eesti keel eristab morfoloogiliselt minevikus ja mitteminevikus toimunut. On lihtminevik, täis- ja enneminevik. Verbid ,,hakkama" ja ,,saama" on tulevikku väljendavad (loengud hakkavad toimuma reedel). Morfoloogiliselt markeeritakse umbisikulist (istutakse aias) ja resultatiivset passiivi (me olime üllatatud).
teise sündmuse toimumise ajaga. Sündmuse seos lähtepunktiga võib olla kas samaaegsus (olevik), eelnevus (minevik) või järgnevus (tulevik). Eesti keeles on morfoloogiliselt olemas viis aega: olevik, lihtminevik, täisminevik, enneminevik ja üldminevik. Ajakategooria ei ole kõigis kõneviisides ühtviisi esindatud. Kõigil kõneviisidel on olemas oleviku vorm (käid, käiksid, käivat, käige, käigu). Indikatiivis e kindlas kõneviisis on verbil neli ajavormi: olevik e preesens, lihtminevik e imperfekt, täisminevik e perfekt, enneminevik e pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik e preteeritum. Käskivas kõneviisis aga ainult üks aeg – olevik. Verbi ajavormi tähendus seisneb sündmuse ja kõnehetke seostamises vaatlus-hetkega. 1) Preesens e olevik märgib sündmuse toimumist kõnehetke suhtes mitteminevikulisel vaatlushetkel,
annaabi.ee 
