Juba renessanssi ajastul esitati polüfoonilist laulu ka nii, et meloodiahäält lauldi ja ülejäänud hääli mängiti lautol lihtsustatult. 17.saj saab valdavaks stiil, mis väljendub ühehäälses meloodias - monoodia. Monoodiaga käib kaasas harmooniasaade ning harmooniat ehitakse bassihäälele. Bassihääl sai nii oluliseks, et helilooja kirjutas bassipartii täpselt välja, harmooniapilli jaoks kasutas aga numberkirja bassinootide kohal, mis tähistas akorde, kuid jättis esitajale improviseerimisvabaduse. Sellist bassi nimetatakse basso continuo'ks (it k pidev bass) ehk generaalbassiks. Basso continuo'd mängib vähemalt kaks pilli. Basspill (tsello, fagott või kontrabass) ja harmooniapill (klavessiin, orel või lauto). Selline tehnika kuulus nii vokaal- kui instrumentaalkoosseisude juurde ning oli barokkmuusikale sedavõrd iseloomulik, et kogu ajastu muusika on nimetatud ka generaalbassi ajastuks. Monoodia väljakujunemisel oli oluline roll ooperizanril Ooperi idee sündis 16
Juba reness. ajastul esitati polüüfoonilist laulu ka nii, et meloodiahäält lauldi ja ülejäänud hääli mängiti laultol lihtsustatult. 17.saj saab valdavaks stiil, mis väljendub ühehäälses meloodias, millega käib kaasas harmooniasaade ning harmooniat ehitatakse bassihäälele. Bassihääl sai nii oluliseks, et helilooja kirjutas bassipartii täpselt välja, harmooniapilli jaoks kasutas aga numberkirja bassinootide kohal, mis tähistas akorde, kuid jättis esitajale improviseerimisvabaduse. Sellist bassi nimetatakse basso continuo`ks (it k pidev bass) ehk generaalbassiks. Basso continuo`d mängib vähemalt kaks pilli, basspill (tsello, fagott, kontrabass) ja harmooniapill (klavessiin, orel, lauto) Selline tehnika kuulus nii vokaal kui instrumentaalteoste juurde ning oli barokkmuusikale sedavõrd iseloomulik, et kogu ajastut muusikas on nimetatud ka generaalbassi ajstuks. Loodi enam juhtiva meloodiahäälega mitmehäälsust, kuid
tekkiv sünergia tõstab tunduvalt kogu esituse taset. Seega, mitte keegi ei tea pala algul, milliseks täpselt see sel korral kujuneb. Arusaadavalt ei ole sellises olukorras keerulised vor- mid ja vormiarendused õigustatud, kuna need põhjustaksid liigseid probleeme ja muutuksid oluliseks takistuseks vabale improviseerimisele. Viimastel aastatel on siiski märgata huvi kasvu süvamuusika eeskujul vormi arendada, säili- tades džässile omase improviseerimisvabaduse. Üht sellist võimalust tutvustas IASJ 17. iga- aastasel suveseminaril (7.–13.07.2007) Sienas itaalia džässmuusik ja -helilooja Claudio Fasoli oma loengus “Ettearvamatuse lõpuleviimine džässis” (Achieving Unpredictability in jazz). Iseloomulikuks jääb aga see, et džässmuusikud eelistavad lihtsaid vorme, mida on teatud määral võimalik kujundada esinemise ajal sõltuvalt inspiratsiooni realiseerumise käigust. Siit
annaabi.ee 
