mis toimib oma sisemiste jõudude toimel. See eristab eestlaste ajalookäsitlust panhistoritsismist ja pankulturalismist. Erinevalt rahvusliku kultuuri ajaloost tunnistab pankulturalism ja panhistoritsism kultuuridimensiooni autonoomsust ja sõltumatust rahvusest. Kultuur kujutab siin endast substantsi, mis areneb oma autonoomsete, immanentsete jõudude ja seaduste toimel. Frobenius nimetas seda tuuma nt paideneumaks, Spengler kultuuri hingeks ning selle vaatekoha järgi ei ole kultuur kunagi rahvuslik nähtus, vaid alati transnatsionaalne või rahvusest ülem. "Transtsendentaalne kultuuri idee viib maailmaajaloo olemasolu tunnistamiseni" (ibid.). Kolmandaks võimaluseks võib nimetada Marxi ajaloo-käsitlust, mis on selgelt panhistoristlik, kuid erineb oluliselt Spenglerist
kogumit saab uurida loodusteaduse eeskuju järgi, alturism (teistele elamine) tähendab, et inimestel kui elusolenditel on spontaanne kalduvus ja huvi astuda omavahel ja kõikide teiste elusolenditega liitu elutu looduse vastu, selleks et temalt välja võidelda nii palju kui vähegi võimalik.Eesmärk oli inimkonna saatust aina paremaks muuta.Positivismi ajastul jäetakse kõrvale „Transtsendentsed“ asjad, mille kohta midagi kindlat ei saa öelda, ning tegeletakse „immanentsete“ asjadega e. kontrollivate faktide maailmaga. John Stuart Mill 1806-1873 :Arvas, et filosoofi töö peab olema inimesele kasulik. Igasugune ühiskondlik ja poliitiline mõtlemine ja tegutsemine peaks silmas pidama „ võimalikult paljude inimeste võimalikult suurt õnne“. Ta tundis sümpaatiat Prantsuse revolutsiooni vastu.Mill tajus, et empirism vajab uusi aluseid ning et selle rakendusala saab laiendada loodusteadusest väljapoole
Kirjutises ,,Shakespeare" nimetab Herder Shakespeare'i maailma ajaloo loojaks. Herder põhjendas seda väitega, et Shakespeare ei leidnud rahvakarakterit (Volks- und Vaterlandscharakter) lihtsalt eest, vaid suutis selle avastada traditsioonide, kommete, keeleliste erinevuste, rahvuslike eelarvamuste, poliitilistest tingimuste ja arvamuste mitmekesisusest. Shakespeare käsitles ajalugu nii, nagu ta selle eest leidis ning lõi sellest siis tervikpildi. 18. sajandi ajalookäsitlusi iseloomustab immanentsete seaduspärasuste eeldamine. Seejuures eitati kõike mõistusvälist ja üleloomulikku. Voltaire'i järgi, kellega Herder kõige rohkem polemiseerib, saab ajaloo üle otsustada mõistuslike ning mittemõistuslike standardite järgi, millest ülimuslik on muidugi esimene. Inimese muutumatu loomus avaldub eelkõige just tema mõistuslikkuses, mis on igal pool igavesti sama. See, kuidas inimese mõistuslikkus kommete ning tavade seas
annaabi.ee 
