abiellujaile erilist leiba. Teiseks variandiks oli coëmptio, mis sisuliselt tähendas naise ostmist viimase isalt või eeskostjalt. Vajalik oli viis tunnistajat ning kaalumehe kohalolekut. Esmalt küsis peigmees pruudilt, kas viimane soovib tulla talle pereemaks. Kui pruut andis jaatava vastuse küsis ta sama peigmehe käest. Abielu sõlmimise juriidiliseks momendiks oli siiski mancipatio akt, millest hiljem sai imaginaria venditio. Viimane abielu sõlmimise oli usus. See oli abiellumine faktilise kooselu tagajärjel ühe aasta jooksul. Selle abiellumise vormi puhul kasutas Rooma õigus igamise printsiipi, mis on omane asjaõigusele. Kui keegi oli kaks aastat kinnisasja või ühe aasta vallasasja enda käes pidanud oli ta saanud automaatselt asja omanikuks. Abielu puhul andis aasta kooselamist mehele manus-e naise üle. Vanal ajal oli see
servi publici – avalikud, riiklikud orjad 15. Dominium directum – otsene omand; dominium divisum – jagatud omand dominium utile – kaudne omand 16. contractus unilaterales – ühekülgsed lepingud; contractus bilaterales – kahekülgsed lepingud 17. Contractus bonae fidei – hea usu lepingud contractus stricti iuris – rangelt õigusnormidel põhinevad lepingud 18. Imaginaria venditio – näiline müük 19. Dies fasti – kohtupäevad; dies nefasti – ametivabad päevad 20. Causa cognita- läbiuuritud lepingu alus; causa lucrativa – tasuta õiguse soetamine causa onerosa – koormav alus 21. Iusta causa – õiglane põhjus, õiglane protsess 22. Vis absoluta- kehaline sundus; vis compulsiva – psüühiline sundus 23. Iudicium privatum – privaatne kohtuprotsess; iudicium publicum – avalik kohtuprotsess 24
Algselt elas see perekond talus, mille majandamisest nad elatusid. Majajumaluste kummardamine ühendas neid ka usuliselt. Perekonnapeale kuulus praktiliselt täielik võim – potestas või siis manus, mis võis olla isegi elu ja surma üle. Manus ehk käsi oli Roomas sageli kuuluvuse sümboliks (näiteks võõrandamisel – mancipatio). Ka perekonnas tähistas käsi nii valitsevat kui ka kaitsvat kätt. G.1, 119. Est autem mancipatio, ut supra quoque diximus, imaginaria quaedam venditio: quod et ipsum ius proprium civium Romanorum est; eaque res ita agitur: adhibitis non minus quam quinque testibus civibus Romanis puberibus et praeterea alio eiusdem condicionis, qui libram aeneam teneat, qui appellatur libripens, is, qui mancipio accipit, rem tenens ita dicit: HUNC EGO HOMINUM EX IURE QUIRITIUM MEUM ESSE AIO ISQUE MIHI EMPTUS ESTO HOC AERE AENEAQUE LIBRA; deinde aere percutit libram idque aes dat ei, a quo mancipio accipit, quasi pretii loco.
annaabi.ee 
