põhjala käsitöölised kuulusid euroopa kõige oskuslikumate pronksiseppade hulka, kuigi pidid suure osa metallisulami valmistamiseks vajalikust tinast ja vasest mujalt sisse vedama. nende meistriteosteks on näiteks lurideks kutsutud kõverad tseremoniaalpasunad, mis tõusid kassitapuna vääneldes pillimehe huultelt viie jala(1,5m) kõrgusele. seppade toodangut kasutati viikingiajastul lugematutel otstarvetel. sepiste hulka kuulusid sõled ja mustrilised ilunõelad, millega kinnitati nii meeste kui ka naiste pakse villasied pealisrüüsid, kaelakeed, käerõngad ja -võrud, amuletid, väärtasjade panipaigana kasutatavad kastikesed, mida inkrusteeriti vahel merihobukihvast plaadikestega, hobuserakmete osad ja rakmekaunistused, laevavööre ehtivad tuulelipud ja muidugi suurejooneliselt kaunistatud relvad. viikingite maitsele vastasid jõulised, silmatorkavad ja paljude keerukate läbipõimumistega ilustused
kaunistamisel jäi väheseks, soovitati kanda ka peaehteid. Peaehteid hakati kandma Inglismaa eeskujul, kus need kuulusid õhtusoengu juurde. Suurem osa ehteid seoti paelana ümber pea, millest osa meenutas isegi kübara äärt. Soengukaunistustena olid Eestis kasutusel sametseosed. Kitsas must sametpael laubale köidetuna moodustas maitseka kaunistuse õhtusoengule. Õhtusoengute juures kasutati palju lokke ja neid soenguid võisid kaunistada paelad, suled, lilled, ilunõelad, diadeemid. Kõige uuem moeröögatus oli aga värviline juuksetriip tumedajuukselised värvisid endale lahu laiemale poole umbes 5 cm laiuse plaatinavärvi triibu ja blondid musta triibu. Värvilise salgu eesmärgiks oli jätta muljet, nagu kantaks peas paela. Värviline juuksetriip levis Londoni naiste hulgas üsna jõudsalt. Kübaraid võib 1930. aastatel pidada eraldi soengukaunistuseks, peakatte algseks
koguni nii varakult kui teisel aastatuhandel eKr, kuigi pidid suure osa metallisulami valmistamiseks vajalikust tinast ja vasest mujalt sisse vedama. Nende meistriteosteks on näiteks lurideks kutsutud kõverad tseremoniaalpasunad, mis tõusid kassitapuna vääneldes pillimehe huultelt 1.5 meetri kõrgusele. Seppade toodangut kasutati viikingiajastul lugematutel otstarvetel. Sepiste hulka kuulusid sõled ja mustrilised ilunõelad, millega kinnitati nii meeste kui ka naiste pakse villaseid pealisrüüsid, kaelakeed, käerõngad ja võrud, ohutised ja amuletid, väärtasjade panipaigana kasutatavad kastikesed, mida inkrusteeriti vahel merihobukihvast plaadikestega, hobuserakmete osad ja rakmekaunistused, laevavööre ehtivad tuulelipud ja muidugi suurejooneliselt kaunistatud relvad. Viikingite maitsele vastasid jõulised, silmatorkavad ja eelkõige keerukad, paljude läbipõimumistega ilustused
Põhjala käsitöölised kuulusid Euroopa kõige oskuslikumate pronksiseppade hulka koguni nii varakult kui teisel aastatuhandel eKr. Nende meistriteoseks on näiteks lurideks kutsutud kõverad tseremoniaalpasunad, mis tõusid kassitapuna vääneldes pillimehe huultelt 1,5 meetri kõrgusele. Seppade toodangut kasutati viikingiajal lugematutel otstarvetel. Sepiste hulka kuulusid sõled ja mustrilised ilunõelad, millega kinnitati mitmeid erineva otstarbega esemeid riietest hobuserakmete ja laevadeni. Viikingite maitsele vastavad jõulised, silmatorkavad ja keerukad, paljude läbipõimimistega ilustused. Põhimotiivid võeti kogu kõnesoleva aja jooksul loodusest. Tihtipeale muudeti aluseks võetud looma motiiv stiliseerimisel peaaegu täielikult abstraktseks. Alles kümnenda sajandi keskpaigast hakkasid regulaarselt mängu tulema ka taimed
annaabi.ee 
