ning tekitada lugejas huvi ning himu teada saama vastust küsimusele. Teises salmis tundub luuletaja olema ärevuses, millest saab lugeja aru tänu ridadele ,,Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud. Ma ootan pauku, aimamata, kust." Erinevad lugejad võivad luuleridu erinevatmoodi interpreteerida, sest tõlgendamisruumi on palju, kuid üks lähenemine võib olla see, et luuletaja tajub lähenevat ohtu oma armastusele. See võib olla nö ,,keelatud armastus", mille ilmsikstulekut või taunimist armastaja pelgab. / Kõik vaatavad mind. Mina muuseas vaatan vastu. Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust./ Kolmas salm laseb aimata, et armastus ajaliselt veel kestab / Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke mu ärkvelolekusse ära segab und/, kuid ometigi jääb luuletuse lõpuridadest kõlama minoorne (kurvameelne) toon / . Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke. Mu akna taga langeb lõppematult lund./ Valge on ajatuse, aga ka armu ja ilmutuse värv. Luuletusest peegeldubki
võib surmanuhtlus hoopistükkis suurendada vägivaldsust ning muuta ühiskonna brutaalsemaks (Espersen 1996). See väide võib selles mõttes tõsi olla, et kui inimene saadab toime sellise kuriteo, mille karistuseks on surmanuhtlus, siis on see hoiatuseks teistele ühiskonnaliikmetele, et nad vähem kuritegusid sooritaks aga teisest küljest võib kuritegevus hoopis suureneda kuna kasvab ka hirm vahelejäämise ees ja kurjategija tapab rohkem, et oma tegude ilmsikstulekut iga hinna eest varjata ja kõrvaldada kõik oma teo tunnistajad. Teistel karistusvormidel, mis isoleerivad kurjategija ühiskonnast, on surmanuhtluse ees vähemalt üks eelis, nimelt aitavad nad kasvõi osaliselt vältida õigussüsteemis kõigest hoolimata ette tulevate eksimuste osutumist saatuslikuks. Surmanuhtlus aga kustutab nii nende eluküünla, kes on ekslikult süüdi mõistetud, kui nende oma, keda võinuks rehabiliteerida. Ebaõiglast kohut on minevikus
hoidujate hukkamõistmises. Tundub, et siit oleme saanud ühe võimaliku seletuse, miks on loogiline viidata mõistmisraskuste ohule, isegi kui keegi kunagi ühtegi mõistmisraskust kohanud pole. 30.5 Uskumuste püsivus Psühholoogid on katsetega näidanud (ülevaade Nickerson 1998: 187; Harman 1986), et kord moodustatud uskumused kipuvad püsima ka pärast ülekaalukate vastuargumentide esitamist või uskumuse aluseks olnud info kehtetuse ilmsikstulekut. Veelgi enam, kord moodustatud uskumused kipuvad ka süvenema ja lahkarvamused polariseeruma Korraldamise põhjused 239 peaaegu olenemata sellest, kas hilisem lisateave uskumust kinnitab või mitte. Tasub tähele panna, et uskumuste püsivus ei olene nende moodusta- mise algse põhjuse headusest. Kui kord on keelekorralduse vajalikkust (või mittevajalikkust) juba uskuma hakatud, siis see usk aja jooksul
annaabi.ee 
