teadvust, et olemasolev kord on möödapääsmatu paratamatus. Epiktetos praktilise elufilosoofia edukas viljeleja, kes omistas teoreetilistele küsimustele vähe tähelepanu: isegi looduse uurimisel ja vaatlemisel olgu praktiline eesmärk nimelt jumaluse tundmaõppimine, kes tegutseb ning avaldub looduses ja selles seaduspärasustes. Niisugusel jumaluseaustamisel on aga oluline tähendus kõlbelise elu kohta, kusjuures viimast käsiteletakse veelgi ilmsema loobumuslikkuse ja enesessetõmbumise tähe all. Üks tema tuntumaid ütlusi olnud: "Sustine et abstine" "Talu ja loobu". Ei saa olla õnnelik, kui soovid seda mis on võimatu; ja vastupidi: õnnelik või olla vaid sel juhul, kui soovid võimalikku, sest sellisel juhul saavutad sa alati selle mida soovid. Kogu asi on selles, et soovida seda, mis on võimalik. (Epiktetos) Noorstoikluse 3. Periood Marcus Aurelius
“ - Kõrvale tuleb jätta elu ise, sest see on omane kõigele elavale, kuid Aristoteles soovib leida just erilist – inimesele omast. ● Sõelale jääb loogiline arutelu, millele lisandub loomutäiusest tulenev erakordsus. - Loomutäiusest tehtud teod on iseenesest nauditavad. - Õnn on kogu inimkäitumise lähtealus. Huvitaval kombel kui Aristoteles otsib kõige üldisemaid väärtusi, siis tundub imelik, et ta just selle kõige ilmsema ja üldisema – elu enda kõrvale jätab. Elu on kogu elatava tegevuse eesmärgiks, põhjuseks ja algeks. See tähendab, et ülima hüve ehk õnne saavutamiseks peab inimene tegutsema arukalt ja lähtuvalt oma loomutäiusest – tegema seda mida ta kõige paremini oskab ja kõige paremini kuidas oskab kogu elu vältel Esmapilgul võib esineda paradoks tõeliselt tugeva advokaadi või prokuröri puhul. Oma tööd kõige paremal moel tehes, kas ei satu löögi alla õiglus
seda, mis on selgesti ja arusaadavalt tunnetatav. Keerulistele probleemidele tuleks läheneda osadeks jaotutena, minnes lihtsamatelt objektidelt aste-astmelt keerulisemate juurde. Eesmärk on jõuda 'lihtsate loomuste' juurde, mis peavad olema vahetult mõistetavad. Descartes'i lähtepunktiks on aga kahtlus, ta otsib meetodeid, milles ei saa kahelda. Autoriteet, komme või harjumus pole piisav, et kahtlemisest loobuda. Kahtluse-meetodi teel jõuab filosoof kõige evidentsema (ilmsema) juurde ja selleks on eneseteadvus. 'Mõtlen, järelikult olen olemas.' Mu enda olemasolu on täielikult väljaspool kahtlust, sest vastasel juhul ei saakski ma ju kahelda. Eneseteadvus on vundament, millele Descartes oma filosoofia rajab. Descartes väidab, et ideed võivad pärineda teadvusest endast, välismaailmast või mingilt kõrgemalt astmelt. Sellest tulenevalt jõuab ta Jumala tõestuseni. Jumal ei saa olla seotud
annaabi.ee 
