on täis kannatust ning raskusi. Hinge saab sansaarast päästa vaid moksha. Moksha on džainismi uskumuste järgi kõrgeim tase, kuhu hing saab jõuda. Džinad aitavad õpilastel sansaarast vabaneda (Partridge; 2006 lk 165). Džainismil on Indias umbes kuus miljonit jälgijat (Postimees; 2015). 1.2 Arengusuunad meie ajaarvamise alguses Džainism arenes ajapikku askeetlusel rajanevast munklusest religioosseks kultuuriks, mis hõlmas endas ka ilmikuid. Džainismi levik Ida-Indiast piki kaubateist India lääneossa toimus umbes 1. saj eKr. Tähtsaim vana aja tõendusmaterjal džainismi kohta Lääne-Indias on leitud Delhist lõunapool asuvast Mathura linnast, mis on peamist karavaniteede ristumiskoht. Umbes tuhat aastat peale Mahavira tegevusaega kujutas džainism endast ühtset (Bowker; 2005 lk 60). Džainismi ajaloo varases järgus lõhenes usund kaheks peamiseks vooluks. Lõuna-Indias on peamine diagambara džainism, Edela-Indias
ö oma asjaks kirikuasjade korraldamise, on reformpaavstluse üheks instrumendiks. Paavsti esindajad on nuntsiused. 1050. a paiku tekivad Itaalias ülestõusud, millest tuntuim on 1057. a toimunud Ataaria ülestõus Milanos, mida juthisid üks diakon ja aadlik. See on osa suureast rahvaliikumisest, kus madalam klass tõuseb üles kõrgvaimulike vastu. Tõustakse üles kirikliku korruptsiooni vastu. Ilmikud hakkavad muret tundma oma hingeõndsuse pärast, Greogorius kutsub üles ilmikuid mitte vastu võtma armulauda abielus vaimulikelt. 1059. a sinodil tõstatati (LAteraani kirikukogu?) üldisem põhimõte, kus kõnedli kirikuvabadusest. Selle all ei peeta silmas absoluutset vabadust, vaid vabadust ilmalikust võimust ja selle sekkumisest. Selleks ajaks oli paavstiks Nikolaus II. Hildebrandi mõju olevat selleks ajaks sedavõrd kasvanud, et Lateraansinodi ajal, oli Hildebrand üks suundaandvamaid mõjusid kirikus. Ilmselt just tema eestvedamisel võeti
provintside järgi (piiskopid, kes on allutatud metropoliitidele). Selle pärandi hulka kuulus ka ladina keel, milles koostati kõik sinodaalaktid ja mis lõi läbi germaanlaste seas kui liturgiline keel. See tähendas, et rahvalik germaanlik liturigia kadus pildilt. Frangi mudel tähendas eelkõige maakirikutüübi kasutusse võtmist. Kohalikud sinodid ei olnud enam vaid vaimulike koosolekud, vaid sinna kutsuti ka kuningas ja teisi ilmikuid. Võeti üle maakiirkutüüp. Maakirik kuulub vastava maa omanikule ja mitte Roomale. Kärbitakse vaimulike autoriteeti ja tekib kuninga vahetu suhe oma piiskoppidega. 7. sajandiks oli Frangi kirikumudel muutunud peaaegu bütsantslikuks sümfooniaks, kus riigivalitseja on ka kiriku tegelik valitseja. Läänes ei püütudki sellist võimusüsteemi teoloogiliselt seletada ja sellega ei kaasnenud ka sakramentaalset hiilgust
annaabi.ee 
