näinud piilumas valgusvihku udus. Teiseks ,,Jaaguar", mis vestab unenäost, kus mina-tegelane on saaki otsiv jaaguar, kelle jahiplaanid ajab sassi udulooris kumav õrn neitsikuju. ,,Ja ta kergel astel metsavainult/ puude vahele siis kadus ruttu." Samas nõidusliku plika tõttu jääb jaaguar saagist ilma. Uduloori all toimunud sündmust võib tõlgendada ühtpidi kui petmist, mille tõttu kiskja saagita jäi, ja teisiti kui erakordset, ilmelist, müstilist sündmust lähtuvalt, et imekauni neitsi silueti tõttu udus muutus jaaguari põhiline- küti- iseloom. Üks juhus, üks ulm muudab kaslast põhjalikult ning seepärast valisingi selle luuletuse: ,,...kas näed?" küsimusele vastaks too ,,Jah!" Jaaguar nägi oma unelmaid inimese näol, udu varjus. Kohe kippusid seosed tekkima ka Gumiljovi ,,Alistumust" lugedes. ,,näha vaid armunu võib kevadhaljuses maad" Ilmselt lootuste hellitamine ongi kõige iseloomulikum noortele ja
et nõrgub sülg, mis sapine ja viha, et veretukseis tundub lööma/iha? H.Runnel 1970. ja 1980. aastate luule keskseteks nimedeks kujunevad Juhan Viiding, Hando Runnel ja Doris Kareva.runnel saab tuntuks kaduva keskkonna laulikuna, Viiding viljeleb uue/ilmelist linnaluulet ning Kareva kehastab omamoodi sidet eesti klassikalise luuletraditsiooniga. Sotsiaalne surve suurendab varjatud rahvuslikku vastupanu, näiteks luuletekstid sisaldavad ridadevahelisi salasõnumeid ja võib rääkida isegi nn vastupanu/luulest (Runnel "Punaste õhtute purpur", mistõttu lõhe ametliku ja mitteametliku kirjanduse vahel hakkab taas suurenema tekib underground/luule. Tekstid levivad käsikirjaliselt, veelgi sagedamini suuliselt luulelugemisel või rockkontsertidel
Osade kokkukuuluvust tervikuks võib motiveerida küll ühtsa filosoofiaga, kuid see on väga üldine põhjendus, sest autori looming on harutihti vaateilt pidev. Osade ühtekuuluvuse peapõhjusena on tavaliselt ette toodud see väline asjaolu, et ,,Tõe ja õiguse" osadel on ühine peategelane Indrek Paas; see tegelane on aga inertne karakter ja romaani eri osades kannab tunduvalt erinevat ilmetki. Ometi leidub veel niite, mis seda mitmesopilist, juhusliku-ilmelist tervikut kõvemini ühte seovad ja mida seejuures võib lugeda kunstlikkude võtete hulka. Juba romaani esimest pilti, Andrese ja Krõõda tulekut Vargamäele, kasutatakse ära teose ehituse mõttes: V osa lõpus kerkib sama motiiv uuesti esile, luues kauni ühendava lüli lõpu ja alguse vahel. Seda algavat-lõpetavat motiivi ei saa aga liigitada kunstlikkude võtete kilda. Seda on õiglasem nimetada ühekordseks efektseks võtteks, millel ei ole pidevamat ning aktiivsemat tektoonilist mõju
annaabi.ee 
