Neist eristuvad tänapäevalgi kaks põhisuunda. Religioosne maailmavaade tunnistab kõrgema jõu(jumala) olemasolu, elu loomist. Mitmeid variatsioonid sellest käsitlevad loomisprotsessi veidi erinevalt: jumal võis maailma luua kohe sellisena, nagu ta on: ta võis luua vaid esialgseid elusorganismid, kes edasi evolutsioneerusid; ta võis n-ö ette anda vaid üldised printsiibid ja tingimused arenguks (aeg, ruum, seosed). Üldistades ja ateistlikust ilmavaates lähtuvalt võiks öelda, et religioon annab lihtsaid tõestamata vastuseid. Teaduslik maailmavaade tugineb teaduslikule Uurmismeetodile (probleem, hüpotees, vaatlus, eksperiment, järeldused), pidevale tõestamisele ja uute andmete lisandumisel ümbertõstmisele. Seega kahtlustele ja küsimustele. Näiteks tõestati alles 19. sajandil, et elu isetärkamine elutust materjalist on praegustes tingimustes võimatu. Teaduslik maailmavaade rõhutab praeguste keskkonnatingimuste suurt
võiksid astuda surrogaadina või täiendusena laste varjupaik ja lasteaed. Pärastpoole, kui laps kooli astub, ei vabane perekond tema eest hoolitsemisest ega tema kasvatuse juhtimisest, sest laps jääb temaga alalisse ühendusse, ta on tema eeskostmise all niikaua, kui ta täisealiseks saab. Perekonna mõju kestab edasi maksvais kombeis, korras, vahekordades omade ja teiste inimestega, juhtmõtteis, mille järele toimetatakse oma tööd kutses ja kodus; ilmavaates ja hinnanguis, mis antakse väärtustele, huvides, mida seatakse püüdmiste etteotsa, ajaviites, lõbustustes, harrastustes jne. (Põld 1932). Kodu on personaalsuse kaitseala, mitte teatrilava, kus laps peab õppima tegema nägusid vastavalt vanemate nõudmistele. Kodus peaks igal inimesel olema füüsiline ja vaimne pelgupaik, kus saaks olla, kartmata, et keegi sinna vägisi ,,sisse sõidab".Kodu ei tohi
jooned. Nad kõik, nii naised kui mehed, nii noored kui raugatudid surisängis on ühteviisi jõhkrad erootikud. Nad kõik on -- ma ei saa jätta tarvitamata ühe Gailiti kaasaeglase tabavat võrdlust -- nagu kassid märtsikuu ööl. Nad kõik on kroonilised targutajad. Olgu naisest, elust või euroopa kultuurist -- nad võivad filosofeerida lehekülgede viisi, ilma et miski pääle jutumärkide eraldaks nende targutusi autori omist. Pole sääl mingit vahet ei "ilmavaates", ei stiilis. Olgu ta Toomas Moor, Joonas Jorgen, kapten Rood või pidalitõbine Naatan Lorge, "kes enam millegiks kõlbulik ei olnud, sest ta mädanevad lihased rippusid ihul kui rebitud närtsud" -- kõigil on suus vaid August Gailiti sõnad. Need tüütuseni korduvad ja igavad targutused ongi selleks sideaineks, millega Gailit on venitanud oma maailma purpurse tõve kätte hukkumise loo nii kehakaks raamatuks. Terved päätükid pole sageli
SISSEJUHATUS Eestlane on olnud maarahvas. Viistuhat aastat on eestlased Läänemere kaldal elanud. Nad on püsima jäänud tänu maale ja metsale. Metsade keskele rajas ta oma talu. Mets varjas teda vaenlaste eest. Talus kasvas eestlane kokku maaga Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad. Talupoja aastaring, tähtpäevad ja uskumused olid oluliselt seotud põllu ja karjaga. Peatoidus saadi põllult. Muinasajast alates on pere ja kodu olnud kesksel kohal nii eestlaste majanduselus kui ilmavaates ja usundis. Vanemas eesti keeles tähendas "pere" üldiselt sedasama, mis talu. Esiaja ühiskonna algüksuseks oli perekond. Naabermaadega võrreldes oli külakultuur Eestis suhteliselt nõrk. Suurem osa rahvast elas taluperedes. 18. sajandil oli selle suurus nagu Lätis ja Venemaalgi 8-10 inimest. 13. sajandiks oli enamik eestlasi paiksed põlluharijad. 16. sajandi lõpuks olid välja kujunenud praeguse asustuse põhijooned. Samal ajal arenes Saksa eeskujul feodaalne külaühiskond.
annaabi.ee 
